IV

Nõnda saingi teada teise väga tähtsa asja: tema koduplaneet oli vaevalt suurem kui maja!

See ei võinud mind eriti üllatada. Teadsin väga hästi, et peale suurte planeetide nagu Maa, Jupiter, Marss, Veenus, millele nimed antud, on veel sadu teisi, mis mõnikord on nii väikesed, et teleskoobiga võib neid suuri vaevu märgata. Kui mõni astronoom ühe neist avastab, siis annab ta sellele numbri nimeks. Ta nimetab seda näiteks "asteroid 3251".
Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud.

Tol korral tõestas ta suurejooneliselt oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema ülikonna pärast. Suured inimesed on juba niisugused.

Asteroidi B 612 hea kuulsuse õnneks käskis üks Türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas aga oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.

Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri, siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"
Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"
Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse ka olemas," siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Aga kui ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612," siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega kannatlikud olema.
Küll aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.
Mulle ei meeldi, kui minu raamatut kergelt võetakse. Mul on nii palju muret nende mälestuste jutustamisega. Juba kuus aastat on möödunud sellest ajast, kui mu sõber koos oma lambaga minust lahkus. Kui ma siin teda kirjeldada püüan, siis ainult selleks, et teda mitte unustada. Kurb on sõpra unustada. Igaühel pole sõpra olnudki. Minagi võin muutuda niisuguseks nagu kõik suured inimesed, keda muu ei huvita kui ainult numbrid. Seepärast ma ostsingi karbi värvipliiatseid. Minu aastates on raske uuesti joonistama hakata, kui sa pole kunagi teisi pilte peale kinniste ja lahtise boamadude teinud, ja sedagi kuueaastasena! Tingimata püüan joonistada pildid nii sarnased kui võimalik. Üks pilt veel kuidagi läheb, teine aga pole enam sedamoodigi. Natukene eksin ka pikkusega. Kahtlen ka tema ülikonna värvi juures. Siis ma proovingi kord nii, kord naa, nii hästi-halvasti kui oskan. Eksin veel hoopis tähtsamategi üksikasjadega. Aga selle peate mulle küll andeks andma. Minu sõber ei andnud kunagi seletusi. Võib-olla pidas ta mind omasarnaseks. Mina aga kahjuks ei oska kasti sees lambaid näha. Võib-olla olen natukene suurte inimeste moodi. Olen vist vanaks jäänud.