V

Iga päev sain midagi teada planeedist, printsi lahkumisest ja reisist. Kõik tuli nagu iseendast, juhuslikkudest mõtisklustest. Nii sain ma kolmandal päeval teada ahvileivapuude kurbmängust.
Ka seekord oli mulle lammas abiks, sest äkki hakkas väike prints mind küsitlema, otsekui oleks tal tekkinud tõsine kahtlus:
"See on vist päris õige, et lambad söövad põõsalehti, eks ole?"
"Jah. See on tõsi."
"Oi, kui hea meel mul on!"
Mina küll aru ei saanud, mispärast see nõnda tähtis on, et lambad põõsaid sööksid. Aga väike prints jätkas:
"Nii et nad söövad siis ka ahvileivapuid?"
Tähendasin väikesele printsile, et ahvileivapuud pole mitte põõsad, vaid suured puud nagu kirikud, ja et kui ta endaga kaasa viiks ka terve karja elevante, ikkagi ei saaks nad üheainsagi ahvileivapuuga hakkama.
Mõte elevandikarjast ajas väikese printsi naerma:
"Need tuleks üksteise otsa laduda..."

Siis aga lisas ta targasti:
"Alguses, enne kui ahvileivapuud suureks kasvavad, on nad ju pisikesed."
"Täpselt! Aga miks sa tahad, et lambad väikesi ahvileivapuid sööksid?"
Ta vastas mulle: "Noh! Tead isegi!", otsekui oleks see iseendastki selge. Tuli hoolega pead murda, et seda ülesannet omal jõul lahendada.
Ja tõesti, väikese printsi planeedil kasvas nagu kõikidel planeetidel head rohtu ja umbrohtu. Järelikult oli seal ka häid seemneid ja umbrohuseemneid. Seemned on aga nähtamatud. Nad magavad seni mullepõues, kuni ühel neist tuleb tuju üles ärgata. Siis ta sirutab ennast ja pistab, esialgu veel kartlikult, päikese poole ühe toreda pisikese ja üsna süütu idukese. Kui on tegemist redise või roosi iduga, siis võib lasta tal kasvad nii nagu ta ise tahab. Kui aga on tegemist umbrohuga, siis tuleb taim otsekohe välja kitkuda, niipea kui oled ta ära tundnud. Väikese printsi planeedil on aga hirmsaid seemneid.... ahvileivapuu seemneid. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud, siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki.
"See on korralikkuse küsimus," ütles mulle väike prints hiljem. "Kui oled lõpetanud hommikuse tualeti, siis pead hoolikalt tegema tualetti ka oma planeedile. Peab sundima end korrapäraselt ahvileivapuid kitkuma, niipea kui suudad neid eristada roosipõõsastest, millega nad noorelt väga sarnanevad. See on küll väga tüütu, aga ka väga kerge töö."

Ja ühel päeval soovitas ta mul ilusa pildi joonistamisega katset teha, et see jutt minu kodumaa lastele hästi meelde jääks. "Kui nad ükskord reisima lähevad," ütles ta mulle, "siis võib see neile kasulik olla. Teinekord pole sellest midagi halba, kui oma töö edasi lükkad. Kui aga on tegemist ahvileivapuudega, siis tuleb alati suur õnnetus. Teadsin kunagi planeeti, kus elas laiskvorst. Ta jättis kord kolm ahvileivapuud lohakile..."

Ja väikese printsi näpunäidete järgi joonistasingi selle planeedi. Ma just eriti ei armasta manitseda, kuid ahvileivapuude hädaoht on nii vähe tuntud, et see, kes mõne asteroidi peale ära eksib, võib sattuda niivõrd kardetavasse olukorda, et see kord ma teen erandi ja loobun oma tagasihoidlikkusest. Ma ütlen: "Lapsed! Pidage ahvileivapuid silmas!" Selleks, et hoiatada oma sõpru, kes, nagu ma isegi, on juba pikemat aega viibinud neile tundmatus suures ohus, töötasingi ma mõnda aega suure hoolega selle joonistuse kallal. Õppetund, mille ma teile annan, tasub seda vaeva. Ta võib-olla mõtlete: "Miks ei ole selles raamatus teisi nii suurejoonelisi pilte kui ahvileivapuude pilt?" Vastus on üsna lihtne: "Proovisin küll, aga ei tulnud välja." Kui ma aga ahvileivapuid joonistasin, siis innustas mind tunne ähvardavast hädaohust.

Järgmine peatükk (VI)