VI

Ah, mu väike prints! Nii ma saingi vähehaaval teada sinu väikesest kurvast elust. Pikka aega ei olnud sul muud meelelahutust peale päikeseloojangute nautimise. Selle uue üksikasja sain ma teada alles neljanda päeva hommikul, kui sa mulle ütlesid:
"Armastan kangesti päikeseloojanguid. Tule, lähme vaatama üht päikeseloojangut..."

"Peab ju ootama..."
"Mida ootama?"
"Ootama, kuni päike loojub."
Esialgu oli sul väga üllatunud ilma, siis aga naersid sa iseenda üle. Ja sa ütlesid mulle:
"Arvan ikka jälle, et ma olen oma kodus!"
Tõepoolest. Kõik teavad, et kui Ameerikas on keskpäev, siis loojub päike Prantsusmaa kohal. Selleks et päikeseloojangut näha, aitaks sellest kui jõuda ühe minutiga Prantsusmaale. Kahjuks on aga Prantsusmaa liiga kaugel. Aga sinu väikesel planeedil piisas sellest, kui nihutasid oma tooli mõne sammu võrra. Võisid ehavalgust vaadata iga kord, kui ainult soovisid...
"Ühel päeval nägin ma nelikümmend kolm korda, kui päike loojus!"
Ja natukese aja pärast sa lisasid:
"Tead... kui oled nii kurb, siis armastad päikeseloojanguid..."
"Ja sellel neljakümne kolme päikeseloojangu päeval, kas sa olid siis kurb?"
Kuid väike prints ei vastanud.

Järgmine peatükk (VII)