VII

Viiendal päeval, ja ikka tänu lambale, selgus mulle kogu väikese printsi elu saladus. Ilma igasuguse keerutamiseta küsis ta minult järsult, otsekui oleks ta lahendanud keerdküsimuse, mille kallal ta nii kaua oli vaikuses mõtisklenud:
"Kui lammas sööb põõsaid, siis sööb ta ka lilli?"
"Lammas sööb kõik, mis talle ette juhtub."
"Isegi lilli, millel on okkad?"
"Jah, isegi lilli, millel on okkad?"
"Aga milleks need okkad siis on?"
Seda ma ei teadnud. Olin tol korral väga ametis, püüdes mootori juures lahti keerata kõvasti kinnijäänud mutrit. Olin väga mures, sest lennuõnnetus hakkas minu meelest juba väga tõsiseks muutuma, joogivesi oli aga lõpukorral, nii et võis karta kõige halvemat.
"Misjaoks on siis okkad?"
Väike prints ei jätnud kunagi järele, kui ta kord oli küsimuse esitanud. Mutter oli mu vihale ajanud ja ma vastasin talle, mis parajasti pähe tuli:
"Okastest pole mingit kasu, see on lilledest lihtsalt õelus."
"Oh!"
Aga väikese vaheaja järel sõnas ta mulle mingi jonniga:
"Ma ei usu sind! Lilled on õrnad. Nad on lihtsameelsed. Nad kaitsevad ennast nagu oskavad. Nad arvavad, et oma okastega on nad hirmuäratavad..."

Ma ei vastanud mitte midagi. Mõtlesin parajasti endamisi: "Kui see mutter nüüd järele ei anna, siis löön ta haamriga puruks." Jälle segas väike prints mu mõtiskelu:
"Ja sina arvad, et lilled..."
"Ah, ei, ei! Ma ei arva mitte midagi! Ütlesin, mis parajasti pähe tuli. Mul on siin praegu tõsised asjad käsil!"
Ta vaatas mulle hämmastunult otsa.
"Tõsised asjad!"
Ta nägi mind nagu ma olin, haamer käes, sõrmed õlist mustad, ise kummardunud mingi asja kohale, mis paistis talle väga inetuna.
"Sa kõneled nagu suured inimesed!"
See tegi mulle natukene häbi. Tema aga jätkas halastamatult:
"Sa ei tee üldse vahet.... ajad kõik segi!"
Ta oli tõepoolest väga ärritatud. Ta raputas tuule käes oma üleni kuldseid juukseid:
"Tean üht planeeti, kus elab punase näoga härra. Ta ei ole kunagi lilli nuusutanud. Ta ei ole kunagi tähti vaadanud. Ta ei ole kunagi kedagi armastanud. Ta pole kunagi muud teinud, kui ainult arvutanud. Ja terve päeva kordab ta nagu sinagi: "Mina olen tõsine inimene! Mina olen tõsine inimene!" Ja see paneb teda uhkusest paisuma. Kuid see ei ole inimene, see on seen!"
"Mis asi?"
"Seen!"
Väike prints oli nüüd vihast täitsa kahvatu.
"Juba miljoneid aastaid valmistavad lilled okkaid. Juba miljoneid aastaid söövad lambad ikkagi lilli. Kas see pole mitte tõsine asi uurida, miks lilled näevad nii palju vaeva, et endale okkaid valmistada, millest neil kunagi mingit kasu ei ole? Kas siis lammaste ja lillede sõda polegi tähtis? Kas see pole tõsisem ja tähtsam kui mõne punase näoga paksu härra arvutused? Ja kui mina tunnen ühtainsat lille maailmas, mis ei kasva kusagil mujal kui minu planeedil, ja kui üks väike lammas võib selle ühekorraga hävitada, lihtsalt niisama, ühel ilusal hommikul, ilma et isegi teaks, mis ta teeb, kas see siis ei olegi tähtis?"
Ta punastas ja jätkas siis:
"Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus, siis on sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..." Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed! Ja see siis ei olegi tähtis!"
Ma ei osanud enam midagi öelda. Ta puhkes korraga nutma. Öö oli saabunud. Olin oma tööriistad käest langeda lasknud. Kui tühine näis mulle nüüd haamer, mutter, janu ja surm. Ühe tähe peal, ühel planeedil, minu planeedil, Maa peal, oli väike prints, keda oli vaja lohutada! Võtsin ta sülle. Kiigutasin teda kätel.
Ütlesin talle: "Lill, mida sa armastad, ei ole hädaohus.... Joonistan talle suukorvi, sellele sinu lambale.. Joonistan soomusrüü sinu lillele... Joonistan..." Ma ei teadnud enam, mida öelda, tundsin ennast väga saamatuna. Ma ei teadnud, kuidas talle läheneda, kuidas tema juurde jõuda. Pisaratemaa on ju nii salapärane.

Järgmine peatükk (VIII)