|
Nooruslikkuse hullus
Enamik inimesi imetleb ilu ja nooruslikkust ning tunneb vastumeelsust
inetuse ja vanaduse suhtes. Põhisuhtumine eelistab üht
ja eitab teist. Mõlemad kategooriad aga (ilus-inetu, noor-vana)
on ühe asja, nimelt inimese elu kaks poolt.
Kõik inimesed alluvad elu ringkäigule, on surelikud.
Ometi tunnevad paljud surma ees hirmu, sest nad tahavad olla
surematud, muutumatud ja haavamatud. Tõdemus, et nende
keha on vananemisprotsessis surelik, ahistab ja loob neis abituse
tunde.
Inimesed igatsevad olla surematud ja säilitada igavesti
noort keha. Nad unistavad nooruse allikast, kuhu astuda ja taas
noore inimesena välja tulla. Paljud müüksid isegi
oma hinge, et vaid seda salajast allikat leida.
Lõpuks näib inimkonna suurim unistus täituvat.
Ameerika teadlased töötavad palavikuliselt vananemisgeeni
lahtimuukimise kallal. "See nn telomeraasi-geen juhib raku
pooldumist. Ta on teoreetiliselt võimeline hoidma organismi
igavesti noorena. Sellega oleks peatatud programmeeritud rakusurm."
{Süddeutsche Zeitung, Jaanuar 1999, artikkel "Kõike
head! Alusta juba täna ettevalmistustega oma 100. sünnipäevaks."
Michael Cornelius).
Juba praegu on vanadusuuringud tõstnud esile terve rea
tõhusaid tooteid, mis ennetavad vananemisprotsessi (kreemid,
ampullid, happed ning toidulisandid, nagu vitamiinid, mineraalid,
pillid). Peale selle on olemas erinevaid kosmeetilisi meetodeid
(koorimine, maskid, kollageenravi), mis lasevad inimesel väliselt
palju noorem välja näha. Praeguste uurimistulemuste
järgi võivad inimesed ilma igasuguse probleemita
elada 120 aasta vanuseks.
On üha rohkem inimesi, kes tänu kaasaegsetele vananemisvastastele
meetoditele ja oma päritud geenidele elavad 90-aastaseks
ja veel vanemaks. Nad säilitavad veel 70- ja 80-aastaselt
välimuse ja elujõu, nagu näiteks näitlejad
Marika Rokk, Leni Riefenstahl, Jeanne Moreau, Pierre Brice (Winnetou)
ja Klausjürgen Wussow. Inimkonna unistus igavesest elust
näib olevat käeulatuses. Juba praegu on leitud esimene
aste, nooruse allikas. See on ilukirurgia. Inimene saab lasta
end kõikjalt noorendada, muutuda eatuks. Ameerika näitlejanna
Cher, ameerika popiidol Michael Jackson, suur hulk küpseid
näitlejaid, modelle, teletähti, prominente jne näitavad
massile ette, milleks kõigeks on ilukirurgia võimeline.
Olla igavesti noor, omada pingul nahka, olla ihaldusväärselt
ilus, teiste poolt imetletud, tähelepanu keskpunktis - selle
megatrendiga on ühinenud miljonid inimesed Läänest
ja Läänele orienteeritud maailmast. Üha suuremaks
muutub valmisolek minna ilukirurgi noa alla. Metoodilised ja
tehnilise edusammud teevad esteetilise meditsiini raames võimalikuks
operatsioone, mis veel mõne aasta eest olid patsientidele
liiga riskantsed, kallid või koormavad. Üha enam
inimesi võib endale lubada end "nooreks lõigata".
"Olla iga hinna eest noor!" on tänapäeva
moto. Ainult see, kes noor, on "in". Nooruslikkuse
luul on nakatanud Lääne ühiskonna ja soodustab
nooruse jumaldamist ning vanaduse mittetunnustamist. See megatrend
on ohtlik eksitee, mis paljude inimeste jaoks seostub hirmu,
kannatuste ja hüsteeriaga. Isegi iluvahendid ja -kirurgia
ei võimalda teha inimesi rahulolevaiks ja õnnelikeks.
Nooruslikkuse viirus valitseb inimese üle kogu elu ja üha
vähesemad suudavad sellest vabaneda. Selle ohvriks langeb
kõik, mis on "vana", mõjub vanana või
näeb selline välja. Noor olla on tänapäeval
"in", vanem olla on "out". Kui juba vanem,
siis vähemalt nii, et keegi ei märka. Niisuguse arengu
tagajärjel käib küpsete inimeste seas ringi hirm
vananemise ees. Isegi tegusad inimesed lähevad vananemisele
vastu segaste tunnetega Kas nüüd tuleb aeg, kus minna
noa alla, et vastata turu ja nooruslikkuse ideaali nõuetele?
Kas nüüd peab salgama oma tegelikku vanust ja jääma
igavesti 45-seks?
Elu keskel (umbes 45 ja 60 vahel) peavad paljud inimesed võtma
oma seisukoha nooruslikkuse hulluse suhtes. Nad asuvad mõistuse
ja tunnete vahelises lõhes. Ühest küljest tunnevad
nad end veel noorena ja reipana, teisalt ütleb elatud aastate
arv üsna selgelt, et tee viib vanadusse. Ühest küljest
nad teavad, et on olemas vahepealseid vahendeid ja meetodeid,
kuidas olla kaua noor ja vitaalne. Teisest küljest näevad
nad pidevalt enda ees pilti vanast inimesest, kes nad peagi on,
aga olla ei tohi, kui tahavad ühiskondlikult ja ametialaselt
tasemele jääda.
Paljud vanemad abielunaised kardavad, et mehed petavad neid nooremate
naistega. Nad kordavad vananemist, viljatuse aega, mis jätab
neid, võrreldes igavesti viljaka mehega, alati tahaplaanile.
Nad kordavad noort konkurentsi, teavad, et vanem mees, kellel
on valida prinkis rindade ja värske nahaga naksaka 28-aastase
ning kergelt lõdva rinna ja esimeste kortsudega 48 aastase
vahel, valib noorema. Meeste maailm kaitseb nooruslikkuse hullust
ja kultust ja need on vanemad naised, keda "kõrvetatakse".
Selle asemel, et olla vana, väärikas ja armastusväärne
partner, elavad paljud naised hirmu ja viha õhkkonnas
ning kannatavad süvenevate psühhosomaatiliste haiguste
all.
Ka kogu töömaailm on nooruslikkuse luulust läbi
imbunud. See puudutab nii mehi kui naisi. Kes uurib nädala
lõpul töökuulutusi, saab pildi aktuaalsest olukorrast.
"Otsime oma nooruslikku töökollektiivi kuni 32-aastast
kolleegi", seisab seal, või siis:' "Otsin oma
eestuppa esinduslikku, koostööaldist ja vilunud nooremat
sekretäri". 41-aastane, kes selle kuulutuse peale kohta
taotleb, saab lõpuks teada, et selle sai 25-aastane. Mõõtu
annavad mitte kogemus ega perfektsionism, vaid värske veri
piisakese naiivsuse ja atraktiivsusega.
Tööandjad, ise tihti juba hallinevad, valivad uute
kohtade täitmisel tavaliselt noori ja nooremaid töövõtjaid
ja lükkavad tagasi kõik taotlejad, kes on üle
40 või juba 50-aastased. Ka siis, kui taotlejail on üle
keskmise kõrge kvalifikatsioon. Nad toetuvad statistikale,
mis ütleb, et nooremad töövõtjad olevat
tulemuslikumad, paindlikumad, vähem haiged, koormust taluvamad
ja seega rentaablimad kui vanem tööjõud. Nii
domineerib firmades eeskätt noor töökollektiiv.
Tööbüroodes seevastu vanem "töötute
kollektiiv".
Vanemate töövõtjate seas valitseb hirm. Nad
kardavad vallandamist või koondamist, mõne noorema
kolleegi ohvriks langemist, kõrvalejätmist jms. Paljudele
vanematele töövõtjatele on katastroof, kui nende
firma pankroti tõttu suletakse ja nemad peavad hakkama
45 või 55 aastaselt tööd otsima. Miski pole
alandavam kui lasta noorel kaunil personalijuhil endale öelda.
"Kahju küll, kuid Teie olete selle koha jaoks liiga
vana." Üksnes seal, kus firmades räägivad
kaasa ka naised, kus valitseb niisiis mitte ainult mõistus,
vaid ka süda, on vanematel töövõtjatel
veidi rohkem lootust. Ometi kasvab ka karjäärinaiste
seas tendents sobituda meeskolleegide trendiga ja võtta
tööle noori. Ainsa naisena tahetakse ju meeskolleegide
ringis olla aktsepteeritud ja omada mitte sentimentaalse naise,
vaid tugeva võimukandja kuulsust.
Nooruslikkuse hullusest on eriti nakatunud televisioon, film,
mood ja kosmeetika. On terve hulk tuntud modelle, näitlejaid,
tantsijaid, lauljaid ja sportlasi, keda nende nooruses kultuslikult
imetleti. Kui nad said vanemaks ja ületasid 40. eluaasta
künnise, kogesid nad endi "allakäiku". Näiteks
Isabella Rossellini, näitlejanna ja kosmeetikafirma Lancõme
reklaaminägu, tõugati 40-selt troonilt, sest ta oli
firma jaoks liiga vana. Lothar Matthäuselt, ühelt parimalt
saksa jalgpallurilt, kes 38-aastasena veel kõrgvormis
on, nõudis ajakirjandus pärast MM võistluste
kaotust Prantsusmaale 1998. aastal, et ta peaks jalgpallist loobuma,
sest on liiga vana (tookord oli ta 37!). Üha enam vanemaid
ja vanu näitlejaid kaebab avalikult selle üle, et neile
kas ei pakuta enam osasid või on need siis kolmanda järgu
rollid. Seda väidavad ka endisaegsed staarid Hardy Krüger
(71), Walter Giller (73), Hansjörg Felmy (69). Tuntud näitleja
Horst Frank tundis end televisiooni poolt "lihtsalt unustatuna"
ja ütles: "Nad tahavad veel ainult tavainimesi."
Hansjörg Felmy ütles otse välja: "Küllap
olen ma uuele produtsentide põlvkonnale liiga vana. "Küsimusele,
kas ta tahaks veel esineda, vastas ta: "Muidugi! Aga mitte
alla oma taseme osades."
Ülemäärast osa mängib teema "noor"
reklaaminduses. Ükskõik, kas kaamera ees või
taga - kõikide "reklaamiinimeste" jaoks näib
maailm koosnevat ainult noortest. Ükskõik, kas tegemist
on kohvi, kätekreemi, šokolaadi, valmistoitude või
puhastusvahendite reklaamiga - ikka esitlevad neid tooteid noored
inimesed. Päevast päeva mõjutatakse inimesi
nooreks stiliseeritud reklaamiga televisioonis, ajakirjanduses,
plakatiseintel, kinos. Perfektne hüpnoos ühiskondlikule
megatrendile "noor on in"! Vanemad inimesed tohivad
reklaami teha üksnes toodetele, mis tegelevad vanadusprobleemide
või -hädadega - liigesevalusalvidele, uriinipidamatuse
mähkmetele, unustamisvastastele pillidele jne. Nähes
kõige rohkem 45- või 50-aastast naist Kukidendi
(hambaproteeside hooldusvahend) reklaamklipis ei suuda ma naeru
pidada. Minu teismeline tütar kommenteeris. "Nad tahavad
meiega nalja teha! Sel naisel pole - mingil juhul valehambad,
ta on selleks ju liiga noor!"
Silmnähtavalt on vanuse kustutanud naisteajakirjad (Brigitte,
Freundin, Elle jne), sest nende tiitellehtedel on kujutatul peaaegu
eranditult noori naisi ja modelle. Mopssuu, Twiggy figuuri ja
nukusilmadega, vanuserühmas 18 kuni 25. Pidev ühetaoline,
igavesti siledate noorte nägude rida ajab igavuses haigutama.
Kuhu jääb inimeste nägude mitmekesisus - noored,
vanemad, väikesed, suured, saledad, paksud, ilusad, vähe
ilusad? Mitmekesisus äratab uudishimu ja lugejate huvi.
Mitte ajakirja algusest lõpuni pidevalt sama noored, ilusad,
kui igavad modellinäod masspakkumisel nagu konservikarbist.
Ka meesmodellide puhul ei ole asjad teisiti. Palju huvitavam
oleks ajakirjades näidata rohkem küpseid inimesi. Vastanditesse
kammitsetud ühiskond ülistab noorust ja eita vanadust.
See takerdumine polaarsusesse teadvustab inimestele, kui suur
vahe on nooruse ja vanaduse vahel, millised eelised on nende
jumaldatud "nooruse" poolel. Küpsete inimestelt
röövib see kannatusse. Inimene piinleb selle all, et
saab vanemaks.
Vaimsete seaduste järgi on kannatustest vaid üks pääsetee
- mõlema pooluse aktsepteerimine kui maise elu väljendus.
Sünd ja surm, noorus ja vanadus, naer ja nutt, rõõm
ja kurbus, peame tõdema, et vanemaks saamine kuulub samuti
elu juurde. Ta on olemas - meis, meie ümber, meiega. Igaühega.
Kõigiga. On olemas inimestes, taimedes, loomades - kõiges
elavas, mis koosneb rakkudest, koos nende jagunemise ja kasvuga.
Ka hooned saavad vanaks. Mööbel, kangad, autod, puud
kuluvad, lagunevad ja kõdunevad lõpuks. Vaid vähesed
materjalid on vastupidavad (kivid, plastik, metall), kuid need
pole ka elavad nagu inimene või puu. Inimene pole igavesti
noor hingetu zombi, vaid kehast, vaimust ja hingest koosnev terviklik
olend.
Inimese võimalus vabastada end
vastandlikkusest "noor-vana" vabastab
ta ka nooruslikkuse hullusest.
Mõlema pooluse aktsepteerimine loob teise suhtumise
asjadesse, annab jõu ja võime muuta oma vananemise
kvaliteeti. Inimene aktsepteerib siis nii noorust kui ka vananemist
ja vana olemist kui elu, loomise väljendust. Kui inimene
on end vabastanud selle vastandlikkuse vangistusest, saab ta
oma küpset elufaasi kujundada imepärasena kogetud rõõmupeoks.
Keskea kriis ja hälbed
Iga päev on inimene teatud väliste muutuste meelevallas,
eriti meediakanalite kaudu. Meedia on nooruslikkuse luulu kandja
tugevdaja ning hoolitseb selle eest, et nooruslikkus jääkski
megatrendiks. Kuid inimene on ka sisemiselt programmeeritud teemale
vanus ja vananemine. See programm aktiveerub ja kord, kui inimene
antud teemaga kokku puutub. Võtame näiteks naise,
kes on 40. eluaastate lõpus, kauaaegne firma asjaajaja.
Ümberkorralduste tagajärjel saab ta uue, 20. eluaastates
väga atraktiivse kolleegi. Näib, et ülemusele
uus kaastöötaja väga meeldib ja ta käitub
tollega tähelepanelikumalt ja sõbralikumalt kui teeneka
kolleegiga. Vanem, kes puutub nüüd päevast päeva
selle ebasõbraliku ja vääritu olukorraga kokku,
reageerib vastavalt oma sisemisele programmile ja filmidele,
mis toda programmi pidevalt tema vaimusilma ette saadavad. Film,
kus isa pettis ema noorema naisega, ema pisarad, kurbus ja viha
vananemise üle. Film, kus tema vanemad käisid vanavanematega
hoolimatult ringi, saatsid nad vanadekodusse, sest vanavanemad
muutusid neile koormavaks. Lisaks veel hirm, et tal võib
kunagi samuti minna. Kangastub film oma abikaasast, kes pidevalt
vahib noori, atraktiivseid naisi, ning sellega kaasnev varjatud
raev ja abitus vananemisprotsessi ees.
Taolise negatiivse programmeerimise tagajärjel kannatab
naine nüüd väga oma ülemuse alavääristava
suhtumise all. Ta kas kannatab vaikselt omaette, reageerib agressiivsuse
ja depressioonidega või asub konkurendi vastu kaitsele.
Paljud inimesed ei tunneta oma sisemist programmeeritust vanuse
ja vananemise suhtes. Nad käituvad teadmatult, reageerides
nagu robotid, mida kaugjuhtimise teel nupust juhitakse. Nad ei
saa peatada jooksvat filmi, mis on seotud kindlate emotsioonide
ja juhtimisimpulssidega. Neid suunaks justki keegi võõras.
Nad reageerivad nagu katselabori rotid, kes surisemist kuuldes
saavad iga kord süüa. Ka hiljem, kui katse on ammu
lõppenud, jooksevad nad surina kõlades sööginõu
juurde.
Kui programm on kord juba sisemisse mällu sisestatud, toimib
see alateadlikult ja juhib inimese reaktsioone. Äärmuslikel
juhtudel võib see elukvaliteeti tunduvalt halvendada.
Milline vanuseprogramm teil on? Alles siis, kui te olete selle
endale teadvustanud, võite ehk pääseda võimalikust
destruktiivsest pingest. Alles siis saate paremini mõista
oma käitumist, võite ära tunda, kus teie elus
midagi valesti kulgeb ja miks see nii on.
Teil on küpse inimesena näiteks pidev hirm hallide
juuste või kortsude ees. Te kardate kannatada lihasnõrkuse
või unustamise all ning satute paanikasse iga kord, kui
olete sisseoste tehes midagi unustanud või näos uue
kortsu avastanud. Te räägite vaid vananemisest ja pensionieast.
Teil on negatiivse värvinguga programm, mis avaldab teie
vananemisele ebasoodsat mõju, viib terve rea probleemideni
ja koormab teid üsna tuntavalt.
Vananedes mõelge reisidele kaugetesse maadesse, oma huvide
teostamisele (näiteks sellele, et tahate jällegi, kaasas
molbert j pintslid, sõita kuhugi välja ja maalida),
eluunistuse täitumisele (näiteks maavalduse ostmine).
Mõelge vabadusele, ajale, mida võite nüüd
planeerida rännakute ja vaatluste tarbeks. Siis on teil
positiivse värvinguga vananemisprogramm ja te võite
selles elufaasis kogeda palju rõõmu ja elevust.
Kui te märkate, et teie suhtumine vananemisse on negatiivse
värvinguga, siis teadke, et see on puhtalt subjektiivne.
On olemas ka positiivselt meelestatud inimesi. Objektiivselt
võttes on iga ajajärk seotud teatud eeliste ja puudustega.
Nagu näiteks murdeeas puudub päris oma sissetulek,
see-eest aga kobrutab energia üle ääre, on ka
küpsel elueal oma head ja vead. Elus pole midagi ühekülgset.
Kui te väidate, et vananemine on looduse kohutav ebaõiglus,
siis näete ainult selle eluetapi puudusi, aga mitte eeliseid,
nagu näiteks kogemusi ja sisemist tasakaalu. Samamoodi eksib
see, kes kujutab vanemaks saamist vaid ilusana ette. Ta ei näe
puudusi, mis sellega on seotud (näiteks järelejäänud
aastate pidev kahanemine).
Sellest dilemmast on vaid üks väljapääs:
tunnustada ja aktsepteerida mõlemat poolt. Kui teil näiteks
on negatiivse värvinuga vananemisprogramm, teadke: see,
mida te tunnete, on ainult üks medali pool. Kui medal ringi
keerata, näete ka teist küIge, positiivset. Kui olete
nüüd vaadanud mõlemaid pooli ja nõnda
oma teadvust laiendanud, pole teie negatiivne vananemisprogramm
enam nii aktiivne kui seni. Sest iga kord, kui te puutute kokku
vananemise teemaga, ilmub negatiivse vana programmi kõrvale
ka uus teadmine vanemaks saamise eelistest.
Nagu nähtub eelnevast ja peatükist "Nooruslikkuse
hullus", mõjutavad või isegi juhivad kõiki
inimesi sisemised ja välimised programmid. Väliseid
programme edastavad televisioon, raadio, aga ka kaasinimesed.
Sisemine programm on kasvatuse ja kogemuste küsimus. Üksikisiku
reaktsioonid ja ta arusaamad ununemisest sõltuvad seega
mõlemast. Vananemise välimine programm baseerub parajasti
ühiskonnas valitseval nooruslikkuse hullusel koos kõikide
selle ebakõlade ja eksitustega. Selle kõrval leidub
veel alaprogramme, mis viimastel aastakümnetel on vananemise
teemaga seoses arenenud ja mida võib tähistada kui
eelarvamusi. Täpsemal vaatlusel need alaprogrammid tänapäeval
enam ei kehti, vähemalt mitte sellisel kujul nagu nende
tekkimise ajal. Omaette võttes on tegu järgmiste
alaprogrammidega:
Keskea kriisist keskea võimalusteni
Eluaastaid 40-ndate keskelt kuni 50-ndate keskpaigani nimetatakse
rahvasuus keskea kriisiks. Kui näiteks 48-aastane mees loobub
hästitasustatud tööst, jätab maha oma naise,
teeb midagi pöörast ja elab end kord õieti välja,
siis sosistavad tema kaaskodanikud keskea kriisist. See kostub
otsekui oleks teda tabanud mingi viirus või poleks ta
päriselt mõistuse juures. Paljude silmis näib
keskea kriis küpsete inimeste teatud liiki paanikana. Nad
on arvamusel, et inimene tahab tasa teha kõik, mis tal
seni tegemata on jäänud. Enne kui vanus ta "neelab"
Juba sõna "kriis" ise näitab, et oletatav
kriis eluea keskel kvalifitseeritakse negatiivseks nähtuseks.
Tegelikult peaks väljendi "keskea kriis" sobivamalt
ümber nimetama: "keskea šanss," seega soodus
võimalus. Sest tegemist on mitte negatiivse kriisiga,
millesse küps inimene satub, vaid positiivse väljavaatega
vanemale inimesele. Vaatleme korraks inimesi eluea keskel. Neil
jagub mitmesuguseid kogemusi, mis on mõjutanud neid ja
nende elu. Kogemustest on nad õppinud, end vastavalt edasi
arendanud jt küpsemaks saanud. Sageli teevad inimesed keskeas
kokkuvõtte:
- Millised unistused ja soovid olid mu! noorena?
- Mida ma olen neist täide viinud? Mida mitte?
- Kas ma olen oma praeguse elu, töö ja partnerlusega
rahul?
- Kas ma tahaksin samamoodi veeta ka ülejäänud
elu?
Paljudele mõjub selline kokkuvõte üsnagi
kainestavalt, vahel isegi masendavalt. Sageli nendivad nad seejuures,
et on liiga vähe unistusi täide viinud ja et elu pakub
neile vähe rahuldust. "Kas see kõik pidi nii
olema?" küsivad paljud siis järelemõtlikult.
Kas poleks õigem ennast muuta? Jah, oleks küll. Ometi
elavad paljud vanaviisi edasi, kas siis mugavusest, hirmust või
perspektiivi puudusest.
Mõned aga otsustavad midagi muuta. Nad tahavad oma ülejäänud
elu teisiti kujundada, end välja elada, teha seda, mis valmistab
neile rõõmu, ja lõpuks ennast teostada.
Otsuse tagajärjeks on sageli väljastpoolt nähtuna
äärmusena tunduv samm. Inimesed lahkuvad töölt,
jätavad maha perekonna, lähevad teatud ajaks välismaale,
muudavad oma elurütmi või teevad ümbermaailmareisi.
Näiteid praktikast. Suurkontserni juht õpib ravitsejaks
ja avab oma praksise; kosmeetikafirma turundusdirektor võtab
üle tervisetoodete kaupluse ning läbib tervisliku toitumise
ja tervete eluviiside kursused; näitlejanna ostab talu ja
hakkab talunikuks; hellitatud miljonär ja luksusnaine ehitab
lasteaedu, sotsiaalhooneid, toetab projekte kodutute noorte jaoks
jne.
Mis on nendel muudatustel ühist kriisiga? Need pakuvad küpsetele
inimestele imelist võimalust kujundada elu teine pool
mõtteka ja elamisväärsena. Sageli on see täieliku
elumuutuse eeIdus. Inimestel on arenenud teised huvid, nad on
seadnud endile uued eelistused, taibanud asju, millest varem
aru ei saanud. Aeg muudatusteks on küps.
Kõik allub muutumisele, kasvule - ka inimene. Ometi jäävad
paljud meist kogu eluks ühe mustri külge ja muutuvad
vähe. Paljud siiski arendavad ennast ühel või
teisel moel edasi. Kui inimene saab vanemaks, muutub ka tema
olemus, muutuvad ta vajadused, soovid ja kujutlused. See on eluaegne
protsess.
Keskea kriis (keskea šanss) on samm, mille
inimene astub,
kui tema endine elu ja ta küpsenud isiksus enam ei harmoneeru.
Need inimesed, kes küll tunnevad muudatuste hädavajalikkust,
kuid ei teosta neid, elavad ülejäänud elu väga
rahulolematult ja perspektiivitult. Selliseid inimesi leidub
meie ühiskonnas arvutul hulgal. Seevastu aga need, kellel
on julgust ja jõudu oma elu muuta, elavad edaspidi elu,
mis neile sobib ja neid rahuldab. Kui te kunagi kuulete naisest,
kes 45- või 50-aastaselt oma äri maha müüb
või lõpetab, Mallorcale asub ja seal luuletusi
või romaane kirjutab, siis ärge öelge halvustavalt.
"Ah, ta on täielikult keskea kriisis!", vaid rõõmustage
koos temaga. Sest ta on ära tundnud, et aeg oli küps
oma elu ümber kujundada Nüüd tohib ta teha seda,
mis talle rõõmu valmistab. Keskea võimalus
on nagu kolimine väikesest pimedast majast, kus palju aastaid
on elatud, uude, suurte heledate ruumide ja imelise vaatega elukeskkonda.
Keskea kriis ei ole trahv ega põhjus paanikaks, et viia
küpsed inimesed meeletusteni. See on eelkõige erakordne,
imeline võimalus, mis pakub end küpsele inimesele
ning avardab tema inimlikku ja vaimset silmapiiri.
Üleminekuaastad
Iga naine allub viljakuse ja viljatuse loomulikule rütmile.
See tsükkel algab teismeliseeas ja lõpeb küpses
vanuses 40-ndate lõpus, 50-ndate alguses. Tsükli
lõpuaastaid nimetatakse üleminekuaastateks või
ka menopausiks. Üleminekuaastad ei möödu ühestki
naisest jälgi jätmata. See on mitmekülgsete mõtete
aeg, mille teemaks on vananemine ja hüvastijätt lapsesaamise
eaga. Paljudele naistele annab eneseväärikuse tunde
nende naiselikkus, viljakus. Kui nad pole enam viljakad, peavad
nad end väärtusetuks. Nad kordavad, et pole siis meeste
maailmale enam huvitavad, et nad jäävad noorematele
naistele konkurentsis alla. Nii ongi olemas hulk naisi, kes teevad
läbi raske menopausi, millega kaasneb palju psüühilisi
ja füüsilisi kaebusi, kuni raskete depressioonideni
välja.
Naised tahavad olla ilusad, noored, atraktiivsed ja viljakad.
Nad tahavad meeldida meestele, neid võluda, ligi tõmmata.
Seda ka tänapäeval, kus leidub üha rohkem võimukaid
karjäärinaisi, kes on ise mehe eest väljas. Iga
naiselikkuse kitsendus (vanemaks saamine, viljatus), puudutab
neid sügavalt. Isegi siis, kui naine pole seni vananemisele
mõelnud, teevad üleminekuaastad talle järsult
selgeks, kuhu rong läheb.
Ent viljakus ja viljatus on naiselikkuse skaala eri poolused.
mõlemad esindavad üht allikat - elu andmist. Elu
on ainult siis terviklik, kui ta koosneb mõlemast poolest
ja nende vahemikust. Kumbagi kahest poolusest ei tohi üle
tähtsustada. Naised, kes ripuvad oma viljakuse küljes,
kardavad üleminekuaastaid ja tunnevad end väärtusetuna,
kui nad on viljatud, nad rikuvad polaarsuse seadust ja tekitavad
endale seetõttu kannatusi.
Teadke, et viljakuse aeg ei loo ainult eeliseid, vaid ka puudusi.
Veritsemised (mis sageli tekivad ebasobival ajal) määrivad
riideid ja põhjustavad valusid, lapse sünnitamine
on väga valulik. Kahtlemata on imetore hoida süles
armast beebit ja teada, et ta on osake sinust. Ent ka viljatuse
ajal on oma eelised ja puudused. Ei mingeid tüütuid
veritsusi, mingeid soovimatuid rasedusi, palju vabadust, aga
mitte kunagi enam ka lapsi.
Teie kätes on võimalus sulandada oma ellu küpsed
aastad ja selle eelised. Nii nagu te noorest peast ühendasite
oma eluga väikesed lapsed, nii võite nüüd
pöörduda teiste asjade juurde ja oma elu uueks kujundada.
Pärast paljusid piiranguaastaid võite d nüüd
välja elada, pühenduda täiesti oma huvidele ja
alustada uut elu.
Selle asemel, et näha üleminekuaastates looduse ülekohut,
peaksite pigem oma võimaluse ära tundma ja sellest
kinni haarama. Alustage uut elulõiku: jätkake katkenud
õpinguid, minge täienduskursustele, olge loov, rakenduge
sotsiaaltöösse, minge reisima või avage oma
äri. Iga tegevus, mis teile lõbu pakub, võib
anda uut kasvuruumi.
Üleminekuaastatel ja pärast seda on naised veel terved
ja vitaalsed, perekondlikest piirangutest vabanedes sageli väge
elujanulised. Sellepärast vaatavad nad üleminekuaastaid
ühe naerva ja ühe nutva silmaga. Nad nutavad, sest
nad kaotavad midagi, ja naeravad, sest võidavad midagi.
Nad võidavad võimaluse eluks, mille keskpunktis
on jälle nemad ise. Nad saavad jälle elada nii nagu
nii nagu siis, kui lapsi veel polnud. Nad võivad taas
pöörduda oma partneri poole ja koos temaga elu nautida.
Kui naised kasvatasid last üksi, võivad nad, nagu
kunagi 20. eluaastate alguse ja ilma lapseta, alata uut elu.
Seekord siiski kogenuma ja küpsemana.
Te võite nüüd, pärast üleminekuaastaid,
seada endale sihid oma unistuste elule.
Üleminekuaastad on teie eluõnne uus võimalus.
Kui te avate end sellele, võtate ta rõõmuga
vastu ning elate loominguliselt, siis olete leidnud tee polaarsusest
välja ja taastanud oma sisemise rahu. Te võite oma
tähelepanu ja energia suunata nüüd sellele, et
täie rinnaga elada. Siis saab teist õnnelik küps
inimene, kes kiirgab sügavat rõõmu ja rahulolu.
Õnnelikud inimesed ei näi aga kunagi vanadena. Neil
on alati nooruslikult ilus välimus.
Vanemad inimesed ei talu enam koormust...
Vanemate inimeste suhtes kehtib terve rida eelarvamusi: "Vanemad
inimesed ei ole enam nii paindlikud, neil on vähenenud reaktsioonikiirus,
nad ei kohane enam, neil pole juhtimisoskusi, nad haigestuvad
kergemini" jne. Enamik neist osutub täpsemal vaatlusel
vääradeks.
Muidugi on küllalt vanu inimesi, kes näiliselt kinnitavad
neid eelarvamusi. Kuid noortelgi on probleeme. Niisugustel teguritel
nagu koormustaluvus, paindlikkus, dünaamilisus või
reaktsioonivõime on vananemisega tegemist ainult tinglikult,
palju rohkem aga üksikjuhtumiga. Leidub inimesi, kes oma
tüübist lähtuvalt on paindumatud, jäärapäised,
haavatavad ja vähe koormust taluvad ka noores eas. Ja leidub
inimesi, kes samal põhjusel on paindlikud, dünaamilised,
tugevad ja koormust taluvad kogu elu.
Tegelikkuses pole vanemad inimesed nii naiivsed, kergesti mõjutatavad
ega manipuleeritavad kui noored. Nad on palju
kogemusi korjanud ja teavad, kuidas asjad käivad, mis toimib
ja mis mitte. Seetõttu on nad põhiliselt mitte
paindumatud või kangekaelsed, vaid pigem iseteadvamad,
kaalutlevamad ja ettenägevamad. Nad reageerivad teatud olukordadele
või juhtumistele mõõdukalt - kui vaja, siis
paindlikult, dünaamiliselt, koostööaldilt, aga
ka suveräänselt, avatult ja diplomaatiliselt. Nad sobituvad
antud olukorda ja kasutavad ära oma kogemusi ja oskusi.
Kui tööandja ütleb küpsetes aastates taotlejale
ära seepärast, et too pole enam piisavalt paindlik
ega koostööaldis, siis teeb ta vea. Meeskond on ju
alles siis täiuslik, kui seal töötavad koos erinevate
iseloomude, vaadete, kogemuste, erialaste ja inimlike teadmistega
inimesed. Sinna juurde kuulub ka erinev vanuseline struktuur.
Positiivselt küpsed inimesed toovad meeskonda kaasa väärtusi,
mida noor inimene kunagi tuua ei saa. Näiteks kogemusi,
tasakaalukust, asjalikkust, inimlikkust, mõistmist jne.
See rikastab igat kollektiivi.
Ka tavapärane "ei talu enam koormust" on kohatu
eelarvamus. On imekspandav, millega vanemad inimesed hakkama
saavad ja mida nad teevad. Naised, kes hoolitsevad perekonna
majapidamise eest, käivad selle kõrvalt täienduskursustel
ja aitavad veel oma vanu vanemaid. Mehed, kes on oma töös
edukad ja elavad nädalavahetustel aktiivset pereelu, kirjutavad
veel raamatut. Sekretärid, kes teevad oma töö
kõrvalt ära ka haigestunud kolleegi töö,
viivad läbi tähtsa kohtumise ning toetavad seega oma
ülemust.
Seni kuni vanemad inimesed on terved ja vastavate eluviisidega,
ei ole nad vähem koormusttaluvad kui noored Koormustaluvus
ei tähenda siin võimet raskeid kaste tassida (sel
juhul sobiksid tõesti nooremad), vaid väljendub raskenenud
elu- või tööolukordades. Erandlikes situatsioonides
suudab positiivselt küps inimene väga õigesti
reageerida. Ta ei hakka järelemõtlematult pihta,
vaid kaalub, kuidas olukorda oma jõudude ja kogemustega
kõige mõjusamalt lahendada.
Positiivselt küps inimene ei raiska oma jõudu,
vaid
kasutab seda sihipäraselt ja tulemuslikult.
Selles mõttes on noore ja küpse inimese vahel
tõepoolest vahe kuid vastupidisel moel levinud arvamusele.
Ei tohi aga kujutleda, nagu oleksid küpsed inimesed põhimõtteliselt
paremad kui noored. Põhiline on selgeks teha, et halvustavad
eelarvamused vanemate inimeste suhtes ei pea tänapäeval
lihtsalt paika. On noori, kes oma mõtlemises, tundmises
ja tegutsemises käituvad nagu vanad inimesed, ja on küpseid
inimesi, kes käituvad nagu noored. Välimus üksinda
ei otsus midagi, sest on 48-aastasi, kes näevad välja
nagu 35 ja 35 aastasi, kes mõjuvad nagu 50-aastased.
Kuna me elame ajal, mis on vananemisgeeni lahenduse jälil
ajal, mis pakub erakordselt mõjusaid vitamiini- ja mineraalainepreparaate
vananemise vastu, ajal, mil üha rohkem on inimesi vanuses
üle 80 ja 90, siis tuleb mõelda teisiti. Ja tunnistada,
et vanus 45, 50 või 60 aastat pole veel vanus, vaid alles
elu keskpaik (lähtudes tõsiasjast, et inimene hakkab
tõeliselt elama alles täisealisena). Poliitikute
mõte nihutada pensioniiga ülespoole ei näigi
sellest vaatenurgast enam utoopiana. Nii nagu Saksa mark või
Šveitsi frank on 50 aasta pärast oma aja ära elanud,
on tõenäoliselt ka praegune pensioniea limiit oma
aja ühel päeval ületanud.
Ühiskond on muutumas ja inimesed, kui nad tahavad kaasa
minna ja ajakohaselt elada, peavad sellega kohanema. Paljud vanad
struktuurid ja eelarvamused on praeguseks aja ära elanud
ja need tuleb asendada uutega.
Noor sugupõlv ei saa elada ilma vanemata, sest ta vajab
kogemusi, väärtusi ja inimlikku küpsust; vanem
sugupõlv jälle ei saa elada ilma nooremata, sest
ta vajab tolle tormilisust ja värskust.
Mõlemad põlvkonnad koos moodustavad lahutamatu
terviku maisel planeedil.
Ühel põlvkonnal pole õigust teist halvustada,
kahelda selle väärtuses. Kes võrdsustab noorust
paindlikkuse, koormustaluvuse, jõulisuse, dünaamilisusega
ja vanust paindumatuse, koormust mitte taluva, nõrgukese
ning hootuna, see elab vastandamises ja unustab, et mõlemad
pooled on võrdsed. Üks poolus pole parem ega halvem
kui teine. Kummalgi on oma eelised ja puudused.
Kui noored inimesed tähtsustavad üle nooruse, tekitavad
nad kannatusi. Esialgu vanadele, hiljem endale, sest siis on
nad ise vanad. Samuti ei tohi vanad inimesed end põhimõtteliselt
paremaks pidada ja noori alahinnata. Kui vanemad inimesed tahuvad
end millekski eriliseks pidada, peavad nad seda ka tõepoolest
olema. Kuid siin jääb sageli puudu kvalifikatsioonist. |