Eessõna
Kaev kõrbes ehk leidmise tagatisest
Lammas kastis ehk nähtamatu nägemisest
Üksainus roos ehk vastutusrikkast armastusest
Kõik saavad sinu sõpradeks ehk kinkimise ühendusest
Minu sõber rebane ehk mida ei saa osta
Sa pead olema väga kannatlik ehk mõistmise kätteharjutamisest
Kui mul aega oleks ehk võidujooks kõrvalteid pidi
Miks tähed säravad ehk valvsusest
Kustunud vulkaan ehk usust, mis suudab taasäratada
Jah või ei? Ehk lootmisest ja kahtlemisest

Eessõna

Antoine de Saint Exupéry, sünd. 29. Juunil 1900 Lyonis, oli lendur sõjaväeteenistuses ja lennukompaniides ning sai maailmakuulsaks oma romaanilaadsete jutustuste ja mõtisklustega "Lõunapost" (1928), "Öine lend" (1931), "Tuul, liiv ja tähed" (1939), "Lend Arra'sse" (1942). Aasta enne surma kirjutas ta kujunditerohke muinasjutu "Väike prints" (1934).
Käesolev valik järgib "valguspunkte" selle piloodi teostes, kes kogu elu otsis tõelist inimsust. Lõpmatuse dimensioonidega silmitsi seistes jääb sõelale see, mida inimene suudab armastaja ja sõbrana. Nii avastas Saint Exupéry "kaevu kõrbes" ja tuleviku teetähisena inimese, kelle olemasolu seisneb aeglaselt sündimises. Tähede naabrus õpetas öölendurile mõistma maad ja seda kõige oivalisemat, mida maal pakkuda on, seda, mida ei saa rahaga mõõta. Siiski, ka särav asi, mille ainsaks püüdeks on vabastada inimene kulumisest, kaotaks end mõttetuses ilma suunatuseta absoluudile. "Kui ma elan sõja üle, jääb mulle ainult üks probleem: mida ma suudan mida pean ma inimestele ütlema?... Kuidas andma neile vaimset mõtet?" Saint Exupéry ei elanud sõda üle, ta ei pöördunud tagasi luurelennult 31. juulil 1944. Temast ei leitud mingit jälge.
Selle, mis on tõeline inimsus, tegi Saint Exupéry kindlaks mitmel viisil. Lakkamatult tegeleb ta selle probleemiga oma (postuumselt avaldatud) filosoofilises valmis "Linn kõrbes". Kirjanik leidis tõelise inimsuse ühes lapses. Laps, kes "Väikeses printsis" täiskasvanute üle leebelt muigab, ei ole "laps" eluea mõttes. Sel lapsel on võime tajuda avatud südamega nähtamatut nähtavas ja pühkida minema kogu arvepidamise, seljataguse kindlustamise ning enese tähtsakstegemise kupatus niipea, kui armastusväärsus särama lööb. Äratada inimeses laps, sellega ühildub paradoksaalselt, kuid siiski järjekindlalt Saint Exupéry lemmikmõte, et inimene on kujunemine... Kui te ei saa lasteks...
Oletatavalt täiskasvanud inimene, tõsine, küüniline, saamahimust kuivetunud - see ei ole tõeliselt inimene, "see on ðampinjon," ütleb vihane prints.
Ent säilib märkimisväärne pinge. Inimene - Maa. Maa surub inimest südamliku raskusjõuga enda vastu, ja inimene nagu seda koges hädamaandunud lendur teokarbiplatool, avastab endas lapse teiselt planeedilt. Ta leiab end, kui vaatab oma maist eluaset tähtede maailmast.
Esimest, kahetsusest tingitud tundeliigutust oma hüljatud lille pärast tunneb väike prints just siis, kui ta pärast teisi planeete külastab Maad - kahetsuse, äratundmise ja sõpruse paika. Esimesena kohtab ta Maal madu. Oma hammustusega annab madu maale tagasi igaühe, ent mitte last. Laps inimeses on tugevam kui surm.
Nähtamatu, mida inimene otsib ja leiab, ei ole tõsiasi, mida saab lihtsalt mõõta. Nähtamatu tekib. Selle tekitab otsimine, mis laseb nähtamatul esile purskuda nagu veel, mis "on alguse saanud liikumisest tähtede seas".
Saint Exupéry on jõuliselt kogenud, et mõistuseks kohustatud keel liigub vastuoludes. Rebase ütlusest: "Keel on arusaamatuste allikas", ei tohi alahinnata. Ent Saint Exupéry nägi lahendust mitte vastuolude tasandamises või vältimises, vaid nende teadvustamises ja suurte sammudega mõõtmises. Ta talus pidevalt pinget teooria ja praktika, unelma ja teooria, vaikimise ja eluks siiski hädavajaliku kõnelemise vahel. "Mis peab inimestele ütlema?" Loogika püüab järjest tekkivaid sasipuntraid meie keelemaailmas kõrvaldada sellega, et keelab vasturääkivuse ära, justkui oleks kõik sellega lahendatud.
Saint Exupéry otsib vasturääkivuse tõelist ületamist vaatluse lihtsuses. Sellega sarnaneb Saint Exupéry ehk Novalisega, kes nagu temagi ühendab unistaja loodusuurija ja praktikuga (pilvede kohal olemise asemel maa-alune kaevandus) ja kes on öelnud: "Hävitada vastuoluline lause on võib-olla olnud kõrgema loogika ülim eesmärk." Novalis vaatas uut, mitte-arveid-õiendavat maailma, nagu Saint Exupérygi seda sageli omal viisil tegi, ja arvas, et siis "lendub ühest salajasest sõnast välja kogu moonutatud olemus".
Milline on "kõrgem loogika", see tõeline maailm, seda laseb Saint Exupéry vaid üürikeseks nähtavale tulla. Tema loodab, et inimkond jõuab tõelise maailma juurde ega jää selliseks nagu praegu. Kui inimkond teaks "salasõna", siis ei oleks ta kolmas vulkaan "võib-olla alatiseks" kustunud. Kuuekordses mainimises ei puudu kunagi "võib-olla" ja "alatiseks" kaotab võimu. Ühinevad täpsus ja avatuksjäämine.
Iga päev pühib väike prints tolmu ka kustunud vulkaanilt.

Kaev kõrbes ehk leidmise tagatisest

Kõrbet olen ma alati armastanud. Istud liivaluitele. Sa ei näe ega kuule midagi, ning kõige selle kestel kiirgab midagi vaikuses.
"Kõrbe muudab kauniks see," ütles väike prints "et ta varjab kusagil kaevu."
Olin rabatud, mõistes äkitselt seda liiva salapärast kiirgust. Kui ma olin väike poiss, elasin ma ühes vanas majas ja saaga jutustas, et sinna olevat peidetud varandus. Kindlasti ei olnud kellelgi seda leida õnnestunud, võib-olla ei olnud keegi seda kunagi ka otsinud. Ent see nõidus kogu maja ära. Minu maja varjas oma südamesopis saladust...
"Jaa," laususin ma väiksele printsile "olgu tegemist majaga, taevatähtede või kõrbega, see mis nende ilule tähenduse annab, on nähtamatu!"
Väike prints

Kui ma kõrbes surmaga võidu käisin, puudutasin ma taas tõde, mida on nii raske mõista. Ma uskusin, et olen kadunud, olin tõugatud meeleheite kuristikku. Siiski, pärast seda kui olin valmis loobuma, leidsin ma rahu. Näib, et inimene avastab sellistel tundidel iseennast ja saab iseenda sõbraks. Miski pole võrreldav selle täieliku rahuldustundega, mis täidab meid vajaduses olemusliku järele, mida me seni ei tundnud.
Kui ma lamasin kaelast saadik liiva mattununa, janust aeglaselt lämbumas - kas suudaksin unustada, kuidas soojus tähepeleriini all mu südamesse voolas?
Tuul, liiv ja tähed

Mida me saame teha, et inimese vabanemist edendada?...
Miks kasutavad meid poliitilised õpetused, mis tõotavad inimest arendada, kui me eelnevalt ei tea, mida nad inimeses arendada tahavad? Keda sigitatakse? Me pole ju mingid tõuloomad.
Tuul, liiv ja tähed

On tõsi, et Sahara on kujuteldamatult avar, vaid üksluine liiv... inimene kümbleb seal pidevalt igavuses eneses. Sel ajal punuvad nähtamatud jõud suundade, kalduvuste ja märkide võrku, salapärast ja elavat muskulatuuri. Üksluisust enam ei ole... Kõik saab pooluseks. Iga taevatäht tähendab tõelist suunda. Kõik on kolme targa tähed. Nad kõik teenivad oma jumalat. See seal tähistab ühe kauge, raskesti ligipääsetava kaevu suunda. Ning vahemaa, mis sind sellest kaevust eraldab, on nii raske kui müür. Iga täht tähistab ühte kuivanud kaevu. Ja täht ise otsib oma pilguga põuda. Ja vahemaa, mis eraldab sind kuivanud kaevust, ei ole ahvatlev mäenõlvak...
See täht osutab valgele linnale lõunas, näib et oivalisele, hõrgutavale kui puuvili, millesse oma hambad lüüa. Ja too seal näitab teede merele.
Ja lõpuks mõjuvad selles kõrbes kaugusest peaaegu irreaalsete pooluste kui magnetite jõud: lapsepõlve maja, mis mälestustes elab, sõber, kellest teatakse ainult seda, et ta on olemas...
Kiri pantvangile

Prévost leidis rusude alt apelsini ning seda ootamatut imet jagame nüüd isekeskis. Ma olen täiesti tasakaalust väljas: kui vähe on sellest inimesele, kel läheks vaja kakskümmend liitrit vett. Ma puhkasin laagrilõkke ääres. Jälgisin helendavat puuvilja ning ütlesin enesele: "Inimesed ei tea, mis on apelsin!"
Ja edasi mõtlesin ma: "Me istume siin, surmale määratud, ja ometi ei riku see kindel teadmine meie naudingut. See pool apelsini, mida ma käes hoian, on minu elu suurim rõõm." Ma heidan selili, lutsin oma puuvilja lõpuni ja loendan meteoore. Ühe minuti olen ma jäägitult õnnelik.
Tuul, liiv ja tähed

Kuna kõrb ei paku mingit käegakatsutavat rikkust, kuna kõrbes ei ole midagi näha ega kuulda, tekib äratundmine, et inimene elab eelkõige nähtamatutest impulssidest, sest seesmine elu, mis on kaugel uinumisest, saab jõudu juurde.
Kiri pantvangile

Ma olen üksindust tundma õppinud. Kolm teenistusaastat kõrbes (lendurina Sahara liinil) lasi mul seda rikkalikult maitsta. Seal ei kohutanud mind teadmine, et noorusaastad möödusid lagedal kivisel maal, palju enam tundus, et maailm väljaspool on vanaks jäänud.
Tuul, liiv ja tähed

Kuid siiski me armastasime kõrbet. Alguses oli kõrb vaid tühjus ja vaikimine, sest ta ei andu päevakski armusuhteile.
Veel üksildasem on inimene, kes elab meie kõrval, kes on end glasuuri müürinud ja elab reeglite järgi, mida me ei tunne.... Heidame pilgu tema üksikkambrisse: see on tühi. Inimese riik on sisemine. Nii ei ole ka kõrb tehtud liivast, tuareegidest ja beduiinidest.
Tuul, liiv ja tähed

Ent täna oleme janus. Ja täna tõdeme esmakordselt, et kaev, mida me siiski tundsime, avaldab mõju kogu avarale maastikule. Nähtamatu naine suudab ära nõiduda kogu maja. Kaev, nii nagu armastuski, ulatub kaugele...
Oleme omaks võtnud mängureeglid, et lasta end nende järgi kujundada. Nüüd on Sahara meis ja näitab end nii. Tulla talle lähedale ei tähenda oaasi külastada. See tähendab uskuda tugevalt ja kirglikult kaevu olemasolu.
Tuul, liiv ja tähed

Järgmine osa - Lammas kastis ehk nähtamatu nägemisest	Tagasi SISUKORDa
Sama raamat MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis)	Sama raamat pdf formaadis

Veel raamatutest