Originaal: Eva-Maria Sanders
LEBEN! Ich hatte Krebs und wurde gesund
Nymphenburger

Tõlkinud Vally Heikkonen, kaane kujundanud Rudolf Pangsepp,
toimetanud Inge Rajasaar

Raamat .pdf formaadis

Raamat .doc formaadis (zip pakitud)

Sisukord Minu isiklik kriis Haigestumine vähki Vähidiagnoos Operatsioon Kingitus Vähirakkude võitlus ja sõda Reaktsioonid Tavapärane ravi Esimene katsetus vaimsete - spirituaalsete ravivõimalustega Kiiritusravi Minu võimalus Mis ma ütlen oma lastele Vestlused

Pöördepunkt Rakutuumaselitus Puhkusemõtted NLP Esimene järeluuring Kahtlus ja vastukaja Energia Järgmine järeluuring Rõõm, rõõm, rõõm Kolmas järeluuring Tagasi "normaalsesse" ellu Viimane järeluuring Kuhu pean ma nüüd minema? Resümee Kirjandus Aadressid

Saateks

Eva-Maria Sanders on 36-aastane, elukutselt advokaat. Ta on kahe lapse ema ja juba palju aastaid õnnelikult abielus. Alateadvuses kardab ta haigestuda vähktõppe, kuid püüab seda mõtet aina tagasi tõrjuda. Ja ta ignoreerib kõiki oma kehas ilmnevaid muutusi, mis saadavad signaale varitsevast hädaohust. Alles siis, kui on ilmselt liiga hilja, läheb ta arsti juurde. Diagnoos: vähk; prognoos: ainult kuus nädalat veel elada.
Kooli- ehk tavameditsiin ei anna talle enam mingit lootust, isegi mitte haiguse nõrgenemiseks. Kuid Eva-Maria Sanders tahab elada. Esialgu nõustub ta raviga mõnevõrra väheste võimalustega haiglas, kus ta üsna pea seal kasutatavad meetodid küsimuse alla seab. Ta tajub üha enam ja enam, et vaid tema ise suudab ennast terveks teha. Vastutust oma elu eest saab ainult ta ise kanda.
Haigused ei lase enda vastu võidelda, vaid neid tuleb võtta kui abinõusid ja lõpetada nende vastu sõdimine. Eva-Maria Sanders asetab kõik oma senised eluvaated küsimärgi alla ning ta kohtab inimesi, kes talle uue tee kätte juhatavad. Ta aktiveerib omaenese ravijõude ja saab terveks - vastupidi kõigile prognoosidele.
Selle raamatuga soovib ta edasi anda oma teadmisi ja kogemusi paljudele nendele, keda tema omaga sarnane saatus on tabanud.
Tema järeldus: Igaühel on alati võimalus!

Iga inimene elab kord läbi
oma elu kõrgkriisi ja
seeläbi ka ainulaadse
VÕIMALUSE

Minu isiklik kriis

Kesk meie elu vaevarikast rada
end leidsin keskelt metsa tumenevat,
kus õige tee mul tuli kaotada.
Missugune - kõik sõnad ebalevad -
see õudne mets, nii kõle, vaevaline,
et mõtteski end tunned värisevat!
Dante "Jumalik komöödia"

Kui mu ema 70-ndatel aastatel rinnavähki haigestus - olin tollal puberteedieas -, elasin oma ema usaldusalusena seda kõigis peensustes kaasa. Siis kasvas minus kindel veendumus, et ka mina ühel päeval samuti rinnavähki haigestun. See mõte oli nii traumaatiline, et ma oma lapsepõlvest ja neiueast oi suuda meenutada midagi hirmuäratavamat. Kõik tervisehäired tähendasid mulle otsekohe vähktõbe ning seetõttu muutus vähk mulle mingiks kinnismõtteks, ühtaegu ka surmkindlaks ennustuseks.
Paradoksaalne ja mulle endalegi arusaamatu on see, et ma oma hirmu mitte kellegagi ei jaganud. Jälgides kõiki võimalikke juba ilmnevaid tundemärke, suutsin ma siiski oma hirmu ainult enese teada pidada. Olin naiivselt veendunud, et mul ei ole seda tõbe senikaua, kuni ma ise seda ei tunnista. Ma sisendasin endale kolm veenvat teesi:
1. Ma haigestun vähktõppe.
2. Ma suren sellesse.
3. Ma saan ennast kaitsta selle eest seni, kui hoian seda saladuses ja eneses alla surun.
Praegu oskan ma oma seisukohta seletada sellega, et ma ema haiguse ajal, operatsioonist kiiritamiseni, kogu ta hirmuja lootust kaasa elasin. Vähktõve ravi näis mulle palju kõhutavam ja ebainimlikum, kui see haigus ise vahest oligi. Pealegi olid 70-ndatel aastatel ravimeetodid tänapäevastega võrreldes tunduvalt barbaarsemad, samuti ei tehtud tollal veel looduslikel ravimeetoditel põhinevat tugiravi, peaaegu puudus psühholoogiline hooldus- ning ka järelravi. Ilmselt elasin ma teismelisena nii väga olevikus, et ma seda haigust enda jaoks ettenägematute tagajärgedega üle igasuguse mõistuse võimendasin, heites kõrvale ravitulemused. Pealegi olid selle haiguse tagajärjed minu jaoks palju kaugemal kui ema ravi edukus.
Täna on mulle selge, et ma elasin tollal nagu vatti pakituna, et mind koheldi nagu printsessi. Minu edevus ja printsessimaneerid olid mulle tähtsamad kui elu ise. Minu väljamõeldud ettekujutus mängis omaette rolli - printsessid ju vähktõppe ei haigestu.
Ma ei lasknud endale kunagi rinnavähi dispanseerset uuringut teha, kuid ma tegin läbi kõikvõimalikud teised uuringud, sellest kellelegi rääkimata. Ma tõrjusin endast täielikult eemale rinnavähi võimaluse. Kuid salajases hingesopis kartsin ma siiski vähktõppe haigestuda ja siin tulevad mu salajased kartused päevavalgele. Ma püüdsin seetõttu nimelt haarata elust võimalikult palju. Tänu oma tõrjemehhanismile välismõjude vastu elasin ma üldiselt ideaalset elu. Ma suhtusin ellu üsnagi ülemeelikult ja kergekäeliselt. Olles õnnelikult abiellunud, sain ma peagi kaks kena last, mul oli minu jaoks täiuslik elukutse - ma olin advokaat. Ma elasin luksuses ja minust jäi paljudele enesega eriti rahuloleva, pisut pealiskaudse inimese mulje. Ainult mu ema ütles vahel: "Laps, sul läheb liiga hästi! Ma kardan, et ühel heal päeval tabab teid õnnetus."
Kui olin saanud 36-aastaseks, muutus mu elu ühe hoobiga...

Ülal: Raske küsimus.
Miks ühte säästeti ja teine kaotati?
Miks üks tõusis üles ja teine mitte?
E. Annie Proulx "Mereuudised"

1992 aasta suvel avastasin ma oma rinnas sõlme, aga ma ei võtnud midagi ette, vaid lülitasin taas sisse oma võimsa tõrjemehhanismi. Mäletan hämaralt, et ikka ja jälle mõtlesin ma: ela oma elu, sest kes teab, kui kauaks sul seda veel on. Ja ma olin näljane elu, armastuse, luksuse järele. Eriti kiindunud olin ma oma lastesse. Sügaval sisemuses olin ma ühelt poolt nagu reetur, kes salgas maha tõe, aga teiselt poolt tahtsin ma seda aega, mis mulle veel oli jäänud, võimalikult täiuslikult elada.
Ma püüdsin leida vastavatest raamatutest teavet, et suuta selle abil ennast ise aidata. Siin sattus mu kätte Gisela Friebel-Röhringu teos "Mul on vähk - ja mis siis?". Ta jutustab oma raamatus muuseas ka võimalusest ravida end Maria Trebeni loodusravimitega. Pärast proua Friebel-Röhringu raamatut lugesingi õhinaga Maria Trebeni oma, aga arvasin siiski, et ta on lihtsalt asjaarmastaja, kes semestrivaheajal õeabilisena töötades on hankinud mõningaid meditsiinilisi teadmisi. "See ravi ei saaju niisama lihtne olla, kuid kahju see muidugi ei tee, kui ma neid ravimtaimi proovin," otsustasin lõpuks. Ma toppisin ennast kurguni neist ravimtaimedest täis ja minust sai lõpuks absoluutne ravimtaimede poolehoidja. Kõigepealt veendusin ma Maria Trebeni soovitatud rootsikibeda tee mõjus. Jõin seda pidevalt. See tekitas minus teadmise, et ma siiski midagi teen.
Vaatamata sellele, et ma püüdsin igati seda ignoreerida, kasvas ja kasvas sõlm minu rinnas. Ma suutsin seda siiski ka kõige intiimsematel hetkedel oma mehe eest varjata. Et ma ei tundnud mingit vaeva ega valu kuni 1993. aasta talveni, kujutasin ette, et tegemist on ainult kurja unenäoga.
Kogu lugu võttis teise pöörde, kui 1993/94. aasta suusapuhkuse ajal üks lumelaudur mulle otsa sõitis. Pärast seda õnnetust ei saanud ma enam õieti kõndida. Tundsin pidevalt - kuigi just mitte eriti tugevat - valu oma põlves. Püüdsin sellest üle saada kergemate valuvaigistite abil. Hoolimata mu südamesse hiilinud tumedast kahtlusest, ei uskunud keegi teine, et see midagi muud võiks olla kui ainult selle õnnetuse tagajärg.
Kuid minu kõnd läks pidevalt aiva ebakindlamaks, ma kukkusin ja komistasin ning see halvendas mu seisundit tunduvalt. Lisaks kõigele muule muutusin ma valuvaigistavate ravimite mõjul üha nõrgemaks ja uimasemaks. Kõik mu perekonnaliikmed soovitasid mul ortopeedi poole pöörduda. Ortopeed tegi mu põlvest röntgeniülesvõtte. Et ta mu põlvest midagi ei leidnud, arvas ta olevat tegemist kõõluste katkemisega. Kuid ükski väljakirjutatud ravim ei aidanud. Nii kestis see jaanuarist kuni juuni lõpuni, siis soovitas mu mees Hayo mul pöörduda mõne teise arsti poole. Uus ortopeed oli hoopiski kogenum. Niipea kui ta mind kõndimas nägi, ütles ta mulle: "Kas teate, ma imestaksin väga, kui teie vaevad oleksid põlvest tingitud. Te hoiate ju kõndides oma puusa! Minu meelest on midagi lahti teie puusaga." Ta laskis kohe teha röntgeniülesvõtted mu puusast. Nüüd oli selgesti näha, et suurem osa mu reieluumaterjalist oli peaaegu hävinenud. Ma sain aru, et ta oli ülimalt vapustatud, vaatamata tema napisõnalisusele. Ta soovitas mul kohe järgmisel hommikul teha nn. stsintigramm (eriline radioaktiivne meditsiiniline uurimus), mille abil on võimalik luukahjustusi kindlaks määrata.
Ma läksin järgmisel hommikul, s.o. teisipäeval, 5. juulil 94. aastal kokkulepitud ajaks sinna. Mäletan praegugi imehästi seda tunnet, mis mind valdas teel kliinikusse. Oli imekaunis, kuum suvepäev, kuid minul oli tume aimus lähenevast katastroofist. Olin nagu pimedas tunnelis, aga nägin ikkagi nagu kusagilt eemalt heledat valgust.
Röntgenoloogi vastuvõturuum asus ühe 60-ndatel aastatel ehitatud maja keldris. Ruumi sisenedes hakkasin ma võbisema. Samasugune tunne on mul ka hiljem teiste röntgeniarstide vastuvõturuumidesse astudes olnud. Aga on siiski veel üks koht, kus tunnen ennast veelgi kohutavamalt, üleni täis rusuvat hirmu - see on kiirituskamber.
Röntgenoloog, asjalik ja isikupäratu keskealine mees ei meeldinud mulle algusest peale. Minu ortopeed on väga elav, tähelepanelik ja sarmikas inimene, nii et erinevus nende vahel mulle otsekohe silma torkas. Siit peale kogesin ma, et arstid, kes oma praktikas palju vähihaigetega tegelevad või üldse inimlike kannatustega kokku puutuvad, on endale isikupäratu käitumismalli kaitsekilbiks ette seadnud. Sellest annab märku nende emotsionaalne reserveeritus, niisamuti alateadlik külmus haigete suhtes ja seda just siis, kui patsient inimlikku soojust ja lähedust iseäranis tungivalt vajab.
See röntgenoloog vestles minuga hästi lühidalt. Ta selgitas mulle ainult, milliseid uuringuid ta ette võtta kavatseb. Mulle anti sisse mingit kontrastainet ja kolm tundi hiljem tegi röntgeniassistent ülesvõtted. Taas tuli mul pool tundi ooteruumis oodata, seejärel võttis arst mind vastu oma vastuvõtukabinetis. Ta ei keerelnud nagu kass palava pudru ümber, vaid ütles mulle otsekoheselt, et kogu mu keha on täis siirdeid - nii ta neid nimetas -, põhiliselt leidis ta neid luustikus ning ta väitis need päris kindlasti ühest põhikoldest väljunud olevat. Seda kollet ta ei avastanud. Ta käskis mul otsekohe haiglasse minna ning seal ennast edasi uurida lasta.
Et ta kogu selle lühikese vestluse juures mulle kordagi otsa ei vaadanud, oli mul tunne, nagu toimuks kõik unes. Mulle tundus, et siin ei ole tegemist minuga ja seetõttu ma vaevalt reageerisin ta jutule. Ainuke lause, mis ma talle ütlesin, oli: "Aga mul on ju kaks väikest last."
Ta vastas: "Siis tuleb teil kohe midagi ette võtta." Ta andis mulle kaks karku, kuna ta mu reieluud liiga kahjustatuks pidas, ja ma võisin koju minna.
Alles kodus, aias lamamistoolil - lapsed olid üks koolis ja teine lasteaias - sain ma olukorrast täies ulatuses teadlikuks. Ma hakkasin nutma ja kaebasin oma saatuse üle. Ikka ja jälle küsisin ma endalt: "Miks just mina?" Ja: "Miks just nüüd?" Ja: "Mis ma pean nüüd tegema?" Kogu haiguse tõelisest ulatusest polnud mul veel aimugi, seetõttu otsustasin kõigest avameelselt rääkida ning ühtaegu lootma jääda. Jälle ja ikka uuesti pidin ma oma laste peale mõtlema, kes olid tol ajal üks kolme-ja teine seitsmeaastane. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma neid ilma emata jätta. Samas teadsin ma, et olin ise ennast sellisesse olukorda seadnud. Ühtäkki tärkas minus teadmine, kui vastutustundetu ma iseenda, oma laste ja oma mehe suhtes olin olnud.
Ma püüdsin helistada oma mehele, kes töötas Šveitsis suures kontsernis ja ainult nädalalõppudel tuli meie juurde Münchenisse. Mul ei õnnestunud teda kätte saada ja niisiis helistasin oma vanematele, sest mul oli tungiv vajadus kellegagi rääkida. Ema ei olnud kodus, telefoni juurde tuli isa. Nii ettevaatlikult kui võimalik, püüdsin talle kogu lugu selgitada. Ta ehmatas nii väga, et ei suutnud peaaegu midagi öelda, tõotas aga kohe helistada, kui ema koju tuleb. Hoopiski erinev oli mu mehe reaktsioon, kes mul õnnestus kätte saada firma valitsusnõukogu kahepäevase istungi vaheajal. Mu mees üritas mind julgustada (hiljem sain teada, et ta julgustas mind rohkem, kui tal endal julgust jätkus) ning ütles: "Ega see asi nüüd nii hullusti ka ei ole. Küllap me koos juba hakkama saame." Peale selle lubas ta kohe koju tulla. Ma hingasin kergemalt. Ja et ma kogu selle loo siis tema kätte anda võisin, olin nõus tema kojutulekuga. Nagu mu mees mulle palju hiljem jutustas, oli ta kohe pärast minu kõnet mu ortopeedile helistanud, siis veel ühele meie sõbratarile, kes on arst, ja seejärel ühe eriti tunnustatud kirurgi abikaasale, kes ise samuti arstina töötab. Kõik kolm olid talle kinnitanud, et vaevalt mu olukord üldse veel tõsisem olla saab. Ortopeed oli öelnud, et mu reieluud tuleb murdumisohu tõttu otsekohe opereerida. Ta oli juba haiglas köha reserveerinud. Pärast seda kõnet oli mu mees (kuigi ta seda mulle kohe ei tunnistanud) oma optimismist palju kaotanud. Ta rääkis minu seisukorrast oma šefile, kes väga mõistvalt reageeris ja mu mehe otsekohe koju saatis.
Ma tõin lapsed lasteaiast ja koolist koju ning veetsin kodus ühe päris "normaalse" pärastlõuna. Ema helistas ja julgustas mind ning püüdis kogu lugu, muidugi minu lohutuseks, heledamas valguses näidata. Siis küsis ta ettevaatlikult, mis ma järgnevatel päevadel lastega peale hakkan, kui ma peaksin haiglasse minema. Ma ütlesin talle: "Ma annan suuremale võtme, nii et ta pärast kooli tuppa pääseb; ja kuni väike lasteaiast tuleb, olen maju haiglast juba tagasi."
Ema ei vastanud selle peale midagi, kuid istus juba järgmisel hommikul lennukisse ja tuli Westfalenist Münchenisse. Õhtul saabus mu mees. Me embasime teineteist eriti tugevasti, mõlemad teadmises, et meie senine elu on kokkuvarisemise äärel. Minu mälestuse järgi veetsime koos lastega, võib-olla just päevaste sündmuste tõttu, eriti südamliku õhtu. Järgmisel hommikul tõime radioisotoopse uuringu tulemused ära ja seadsime end teele haiglasse. Kuna meie arstist sõber oli parajasti opereerimas, võttis meid vastu tema assistent - noor, eriti südamlik arst, kes oli kõigest teadlik ning meie tulekuks ette valmistatud. Selgus, et meie sõber oli kogu haigla mobiliseerinud, et minu uuringud, mis tavaliselt oleksid mitu päeva kestnud, samal päeval läbi viidud saaksid.
Noor assistent vaatas läbi stsintigrammi tulemused. Kohal oli ka traumatoloog, kes meile selgitas röntgenoloogi poolt juurde lisatud joonist. Joonisel olid kujutatud inimkeha kontuurid, käesoleval juhul oli see minu keha, mustad kontuurid valgel alusel. Röntgenoloog oli punase viltpliiatsiga ära märkinud köhad, kus rakkude muutused olid kindlaks tehtud.
Punaseid laike oli näha kõikjal, välja arvatud alajäsemetel. Neid laike leidus eriti palju reitel, puusadel, selgrool, peas ja ribiluudel. Joonist selgitava kirjelduse alusel avaldas ta arvamust, et põhikolle peaks olema ilmselt rinnakasvaja. Kas ja kui palju otseselt rinnavähiga tegemist oli, seda sai kindlaks teha ainult kliiniline uurimine.

Vähidiagnoos

Ka valgepäisele lapsele läks see ta
metsajärvena puhtasse südamesse,
nagu tume aimdus suurest õnnest
või siis kurvastusest.
R. M. Rilke "Laari-ohver"

Pärast eelnenud vestlust tuli mul haigla diagnostilised keskused läbi käia. Ma polnud peale oma laste sünnitamist ning üksikuid haiglakülastusi mitte iialgi haiglas olnud. Nüüd märkasin ma järsku, kui inimvaenulik võib üks haigla olla. Et see tunne minust endast peegeldus, seda kogesin ma alles palju hiljem. Senikaua, kui inimesel on hea enesetunne, ei märka ta seda. Kui aga midagi tõsist ees seisab, nii nagu minul nüüd, siis sattud üha enam ja enam haigla masinavärgi hammasrataste vahele ja sulle näib, et sa enam iialgi siit välja ei pääse. Kõigepealt saadeti mind röntgenisse. Siis tuli mul tundide viisi koridoris oodata. Kui siis lõpuks järjekord minu kätte jõudis, toimus kõik nagu konveierilindil. Hiljem sain ma teada, et sealne röntgeniosakond on krooniliselt üle koormatud. Sellegipoolest peaks minu arvates inimestega teisiti ümber käima. Röntgeniülesvõtted saadeti kohe edasi ülemarsti kätte, mind viidi aga EKG-sse. Seejärel tehti mulle elus esimest korda mammograafia, siis ultraheliuuring ja lõpuks radioisotoopne spintograafia. Kõigile neile, kellel on seni õnnestunud vältida sellist tomograafiat, tahaksin lühidalt kirjeldada, kuidas see toimub. Mind pukseeriti lamades koos riietega umbes kahe meetri pikkusesse torusse, kus ma peaaegu liikumatult, kõrvulukustava müra saatel kolmveerand tundi lebama pidin. Vahetevahel andsid sõbralikud assistendid korraldusi ja mul oli käes mingi hädanupp juhuks, kui mind peaks tabama klaustrofoobiahoog. Nagu mulle kinnitati, pidavat seda 30%-l juhtudest ette tulema.
Kõigi nende uuringutega olin ma ilma pikemalt mõtlemata päri: ma olin sõbralik, kuid distantseeritud - nagu ei puutuks kogu lugu üldse minusse.
Sealt viidi mind ühte üksikpalatisse, kus ma koos Hayoga rõdule istuma läksin. Oli taas imeilus suvepäev ja ma tahtsin jäätist süüa. (Ma usun, et sellised erilised soovid on kõige tavapärasemad abinõud taolistest silmapilkudest ülesaamiseks.) Pärast seda, kui mu mees meile mõlemale jäätist oli toonud ja me seda parajasti limpsima hakkasime, tuli noor assistent ning palus mu meest endaga kaasa tulla. Ma teadsin, et seal teatatakse talle uurimistulemused. Kuigi tavaliselt tahan ma ise asjade puhul, mis mind puudutavad, juures olla, ei püüdnudki ma seekord oma tahtmist läbi suruda. Mul oli isegi hea meel, et ma kõik oma mehe hooleks sain jätta. Mind valdas sel hetkel selline minnalaskmismeeleolu, et ma südamerahuga päikesepaistelisele rõdule istuma jäin, selle asemel, et kusagil siseruumides surmtõsiste (selle sõna otseses mõttes) arstide kolleegiumi ette astuma oleksin pidanud.
Seda tuli nüüd teha mu mehel. Teda ootas juba meie sõbrast arst, kes asja oli tulnud ühelt tähtsalt kollokviumilt, mille ta minu pärast spetsiaalselt oli kokku kutsunud. Ta tahtis saada absoluutselt selget hinnangut kõikidelt erialaarstidelt.
Minu mehele teataski meie arstist sõber (ma nimetan teda lihtsalt B-ks) selle kohutava, vapustava diagnoosi. Seda kõike saan ma praegu kirjeldada ainult oma mehe jutustuse põhjal. Ta rääkis mulle sellest umbes aasta hiljem. Ma kordan seda kronoloogilises järjekorras.
Kabinet, kuhu mu mees juhatati, nägi välja nagu ettekannete ja röntgenipiltide ladu. B. ootas teda juba. Ta oli oma arstikitli ära võtnud. Ka assistent oli seal ning istus ootel ruumi nurgas.
"Hayo," ütles B., "ma tahan sulle kõik täpselt ära rääkida, sest emb-kumb teist peab ju seda teadma. Siin on kõik uurimistulemused, puuduvad ainult koeproovid. Asi on nimelt nii, et Eval läheb halvasti, väga halvasti. Tema vasakus rinnas on juba aastaid vana kartsinoom, mis on viimase aasta jooksul luustikku laienenud. See tennisepallisuurune põhikasvaja moodustab umbes 5 % kogu leiust. Kuid luustikku laienenud kahjustus on peaaegu 20 korda suurem. Teised elundid on puutumata."
Siinkohal, nii jutustas mu mees, hakkas B. nutma. Nüüd nutsid mõlemad mehed teineteise kaenlas. Seejärel ütles mu mees talle: "See kõik võib tõsi olla, kuid Eva ei tohi surra ja ei sure. Me saame sellest jagu, kuidas just - ma ei tea, kuid kahekesi saame me sellest jagu."
B. vaatas talle otsa, nagu tahaks ta öelda: "Hayo, ma mõistan, et sa seda ei taha, kuid siin pole enam midagi võimalik muuta."
Ta väitis veel end imestavat selle üle, et mul siiski nii hästi läheb ja et ma nii hea välja näen. Peale selle olevat täielik mõistatus, kuidas mu reieluu senini purunenud ei ole, kuigi see olevat nii tugevasti ohustatud. Ta ei tahaks mind enam koju lasta, aga et tal lähematel päevadel on ees plaanitud operatsioon, siis lubab ta mul täna veel koju minna. Arvatavasti kartis ta, et võin kodus ennast võib-olla vigastada, kui lapsed vastu mind põrkavad või mind tõukavad või kui ma ise neid sülle võtan. Lapsed võivad sel juhul eluaeg ennast mõttes süüdistada ja end oma ema surmas süüdi tunda.
Siis ütles ta: "Kõige parem, mida sa teha võid, on võtta oma töökohalt puhkus ning koos Eva ja lastega Šveitsi ümber asuda, et seal veel meeldivaid päevi koos veeta."
Minu mehe küsimusele, kui palju aega on mulle jäänud, vastas ta, et see võib üsna ruutu minna (s.t. võib vaid mõne nädala kesta), kuid kui mul on õnne, siis äärmisel juhul paar kuud. (Alles hilisemal vestlusel mainis ta kuuenädalast piiri, mida ta taktitundest ei tahtnud kohe välja öelda.)
See kaudne prognoos pärines spetsialistidelt ning oli tollal arstide arvates reaalne. (Aasta hiljem kinnitas B. meile, et ta enam eluski sellist prognoosi valjusti välja ei ütle.) Siis näitas ta mu mehele veel mõningaid ülesvõtteid ning rääkis üksikasjalikult leidudest. Nad vestlesid ka eelseisvast operatsioonist ja sellest, kuidas see toimub. Lõpuks kinnitas B. talle, et me võime arvestada tema täieliku toetusega. Ta lubas meid - ka üheskoos - oma osakonda jätta ja seda nii kauaks, kui me ainult soovime. Samuti andis ta sõna toetada alternatiivseid ravimeetodeid. B. lubas hoolitseda sellegi eest, et ma ei peaks kannatama. Ta teeb selleks kõik vajaliku ja on meie jaoks alati kättesaadaval. Ta tõotas anda mulle kõikvõimalikke valuvaigistavaid ravimeid, sest peagi saavat ma tunda, nagu oleks mu keha läbi pekstud. Peale selle ütles ta veel, et talle näib see nii ebaõiglane, et just meiega nii juhtus, me olevat tema meelest oma kahe kena lapsega nagu musternäide õnnelikust abielust. Me olevat talle alati väga meeldinud ja kogu see lugu tegevat talle haiget.
Lõpuks lubas B. mul veel kord koju minna ja oma voodis magada. Mul tuleb aga ettevaatlik olla, et ma oma jalgu kuidagi ei vääna ega koorma. Minu mehele tundus, et B. arvates ongi see vist mu viimane öö kodus.
Pärast seda jutuajamist tulid Hayo ja B. minu juurde päikesepaistelisele rõdule. B. põlvitas mu tooli kõrvale, võttis mu käed ja ütles: "Eva, sa tead ju, et me peame nüüd midagi ette võtma, eks ole? Miks sa ei tulnud ometi varem minu juurde?" Pisarad ta silmis tegid mulle rohkem selgeks kui tuhat sõna. Ma mõistsin, kui lootusetuks ta minu olukorda pidas. Ma panin oma käe ta käsivarrele ja kinnitasin: "Ma tahan ju midagi teha, tahan kõik teha, ükskõik, mida sa minult nõuad." "Siis teen ma ettepaneku," kostis ta, "et sa nüüd koju läheksid - kuigi pärast saadud uurimistulemusi ma seda lubada ei tohiks. Aga homme hommikul pead sa operatsioonile tulema. Me istutame su reide metall-lahase, et sa normaalselt käia saaksid. Ma reserveerin sulle üksikpalati siinsamas kirurgia-osakonnas ning sul tuleb umbes 2-3 nädalaks haiglasse jääda. Seejärel vaatame, mis edasi saab. See on muidugi ainult sinu enda otsustada, kas sa nõustud operatsiooniga. Sa ei pea sellega nõustuma."
Mul polnud mingit hirmu operatsiooni ees, mis pole seotud vähktõvega. (Taas printsess!) Jalutada ja kiiresti kõndida olen ma alati tahtnud. Pärast minu nõusolekut lausus ta mulle: "Sa pead teadma, et ma tahan sind aidata, nii kuidas ma ainult suudan. Ma hoolitsen selle eest, et sul valusid ei oleks; sa võid mulle igal ajal helistada, kas südaöösel või hommikul kella viie ajal - alati, kui sa mind vajad. Me näeme uuesti homme hommikul." Siis ta läks.
B. oli mulle tõesti suureks toeks. Ma pole ei varem ega hiljem sellist suhtumist ühegi arsti poolt tunda saanud. Ta on ainuke arst, kelle kohta kehtib ütlus: "Haiged on tema elu." B. pole arst kutse tõttu, vaid kutsumusest. Ka tema töö kvaliteedile on raske võrdset kõrvale seada. Kuigi minu nägemus temast tugineb ka meie sõprusele, olen ma sedasama teisteltki patsientidelt kuulnud. Tema toetus aitas mul jõudu koguda ja oma tervenemine iseenda kätte võtta.
Haiglad, eriti onkoloogiaosakonnad tunduvad minu meelest haigete jaoks lausa eemaletõukavad. Selles osakonnas pole haigel üldse võimalik millelegi muule mõelda kui ainult oma haigusele. Kuidas on tal üldse võimalik loota paranemisele, kui kogu tema ümbrusel surma pitser lasub? Kuna mul seisis ees reieoperatsioon, siis paigutati mind kirurgiaosakonda, kus olid peamiselt mootorratta- või autoõnnetuse tõttu ajutiselt aktiivsest elust eemale jäänud patsiendid. Siin valitses sõna otseses mõttes kojumineku meeleolu, mis mindki nakatas. Hiljem sain teada, et B. oli oma setiga ja onkoloogiaarstidega minu pärast tülli läinud, sest onkoloogid nõudsid minu paigutamist vähiosa-konda. Iga visiidi ajal sain tunda onkoloogi meelepaha - nagu oleksin ma tahtlikult nende eest kõrvale hoidunud.
B. šeff tahtis operatsiooni koguni ära keelata. Kuuenädalase eluprognoosi puhul olevat selline operatsioon otstarbetu ja vastavalt sellele ka ohtlik (kes teab, kas ma seda operatsiooni üldse üle elaksin?). Ta kutsus kokku onkoloogide ja günekoloogide nõupidamise. Siingi surus B. oma tahtmise läbi. Kuna B. on veendunud tavameditsiini pooldaja, ei suutnud temagi enam uskuda minu paranemisse, aga ta ei mõelnud hetkegi, et "seda ei tasu enam teha". Tema meelest oli see operatsioon minu jaoks ääretult tähtis, sest see andis mulle uut jõudu ja usku paranemisse.
Pärast B. lahkumist ei rääkinud me mehega omavahel esialgu ühtegi sõna. Mul oli selline kummaline tunne, nagu peaksin mina teda lohutama, aga mitte vastupidi.
Siis rääkis ta mulle veidi oma kõnelusest B-ga ning sellestki, et arvatavasti on mu rinnakas vaja juba aastaid vana.
Ma küsisin temalt: "Kas sulle tundub, et ma olen sind petnud?"
Ta vastas: "Veel mitte. Siis mitte, kui sa minu juurde jääd."
Ja mina: "Aga seda ma ju tahangi. Ma tahan võidelda, ma olen seda kogu aeg tahtnud, ma ei tea ainult, kuidas võidelda."
"Kui sa võidelda tahad, siis leiame koos väljapääsu. Ka mina tahan võidelda ja ma ei karda seda teha."
"Aga mida sa kardad?"
"Ma kardan, et sulle haiget tehakse. B. ütles mulle, et sul tuleb peagi tunne, nagu oleks keegi kogu su keha roheliseks ja siniseks klohminud."
Siis kätkes ta hääl ning ta hakkas nutma. Sellest ajast, kui ma teda 16-aastaselt tundma ja armastama õppisin, pole ma teda kunagi nutmas näinud. Me nutsime tükk aega koos ja see lohutas meid mõlemat.
Siis ütlesin ma: "M i n a ei karda. Valu on võimalik kannatada, pealegi on valu vastu olemas vahendid. Ma pole seni kunagi valu kartnud ega saa seda ka tulevikus kartma."
Lohutatuina ning teades, kui tugevad me kahekesi koos oleme, arutasime, mida ette võtta. Me ei jõudnud veel mingile konkreetsele otsusele, veel mitte. Seejärel sõnas ta, et vestluses B-ga hämmastas teda veel midagi. Kõigi uuringutest osa võtnud arstide arvates ja uurimistulemuste põhjal olevat ma oma objektiivse seisundi kohta liiga heas kehalises vormis. Mu mehele oli öeldud, et tavaliselt inimesed minu olukorras lausa karjuvad valude käes. Ainult tänu tugevale morfiiniannusele lamavat nad rahulikult voodis. Mina aga nägevat oma aspiriiniannusega välja nagu õitsev elu ise. Mu seisundis olevat üldse midagi eriskummalist ja just see teadmine andis mulle järgnevatel päevadel ja nädalatel palju julgust juurde. Mu mees kordas ikka ja jälle: "Kuna sul jätkus jõudu nii kaua oma seisundit salapäraselt varjata ja kogu probleemi üksi endas kända, siis on sul jõudu ka sellest olukorrast taas välja tulla, selles ma olen kindel. Meil tuleb ainult leida tee - kuidas?" Sellele võisime me oma strateegia üles ehitada.
Nüüd sõitsime koju, kus tegime ettevalmistusi järgmiseks päevaks. Lisaks kõigele kirjutasime sellel õhtul valmis oma ühise testamendi. Minule kui juristile olid ju tuttavad õiguslikud probleemid, mis tekkisid juhul, kui üks abielupooltest testamenti ei teeks.
Lastele rääkisin ma, et mul seisab ees jalaoperatsioon. Nad olid veel väikesed ja ma ei tahtnud neid liiga tõsiste asjadega koormata.
Üldiselt kulges kogu õhtu jutuajamise tähe all (mu ema oli vahepeal saabunud lapsi hoidma). Me vestlesime ühest ja teisest ja kolmandast, ainult see üks teema jäi puutumata.
Ma läksin varakult voodisse ning magasin kogu öö raskelt ja sügavalt. Järgmisel hommikul sõidutas mu mees mind haiglasse vastu mu elu esimesele narkoosile ja operatsioonile.

Järgmine osa - Operatsioon

Tagasi sisukorda