SWAMI VIVEKANANDA KARMA JOOGA

SISUKORD

Eessõna
Karma ja selle mõju loomusele
Igaüks on vajalik omal kohal
Töö saladus
Mis on kohustus
Me aitame ennast, mitte maailma
Vabanemine kiindumustest tähendab täielikku enesesalgamist
Vabadus
Karma-jooga ideaal

Eessõna

Swami Vivekananda sündis 1862. aastal Indias Kalkuta linnas. Ta oli suur joogi ja Shri Ramakrishna oli tema õpetajaks. Romain Rolland sõnab: "...Tema elujõud ja usk oma jõusse oli suurem kui Tagore või Gandhi taolistel inimestel.... Tema lõvimeelt võlus jõud - ja mitte iialgi nõrkus. Ta oli kehastunud tarm ja tema sõnum inimestele oli - tegevus..."
Läänes algas tema õpetajatöö 1893. aastal, mil ta võttis osa ülemaailmsest usundite kongressist Ühendriikides Chicagos (The Meeting of the Parliament of Religions). Juba tema esimene esinemine äratas suurt tähelepanu. Romain Rolland kirjeldab seda oma raamatus "Vivekananda elu" ("The Life of Vivekananda") järgmiselt: "Kui see peaaegu tundmatu kolmekümnene mees ilmus septembris 1893 Chicago maailmakongressi avaistungile, jäid kõik teised saabunud tema lummava olemuse varju. Tema vägi, käitumise väärikus, silmist kumav kiirgus ja harmooniliselt kõlav hääl hurmasid kogu hiigelsuure kuulajaskonna, kes algul olid ta ihuvärgi tõttu suhtunud temasse umbusaldusega. Selle võitleva India prohveti mõtted jätsid Ühendriikidesse sügava jälje...
Kõik teised kõnelejad rääkisid oma Jumalast või oma usulahu Jumalast. Tema üksi rääkis kõigi Jumalast ja kõigi usutunnistuste ühtsusest. Väljendades Shri Ramakrishna mõtteid, purustas ta eelarvamuste müüri. Ta võitis kuulajate poolehoiu...
Swami Vivekananda pidas palju ettekandeid suurele kuulajaskonnale nii Ameerikas kui ka Inglismaal. Tema õpetuse tuumaks olid jooga neli põhiliini:

Radza-jooga ehk kuninglik jooga, mis näitab teed kõigi vaimsete tegude täiuslikuks valitsemiseks,

Karma-jooga, mis käsitleb omakasupüüdmatut tegutsemist ja töö saladust,

Bhakti-jooga, mis õpetab omakasupüüdmatut universaalset armastust, ja

Dznjaana-jooga ehk teadmise ja teadmuse jooga.

Käesolev raamat põhineb peamiselt tema USA-s ja Euroopas peetud loengutel. Seda raamatut on tõlgitud paljudesse keeltesse ja nõnda on seda lugenud enam kui 90 miljonit inimest üle kogu maailma.

Karma ja selle mõju loomusele

Sõna KARMA pärineb sanskriti sõnast KRI (tegema). Igasugune tegutsemine on karma. Seda sõna kasutatakse ka kõneldes teo tagajärgedest. Metafüüsikas märgibki sõna karma tagajärge, mille on põhjustanud meie varasemad teod. Aga karma-joogas tähendab karma ainult tegu. Inimkonna siht on saavutada teadmus. Teadmuse hankimine on ida filosoofia peamine ideaal. Mitte mõnud, vaid teadmus on inimese eesmärk. Mõnud ja õnn on ajalikud. Petlik on pidada heaolu kõige tähtsamaks. Kõik maailma vaevad tulenevadki sellest, et inimesed seavad ekslikult oma ideaaliks heaolu, mille poole peab pürgima. Mõne aja pärast inimene taipab, et taotleda tuleb teadmust, mitte õnne. Ta taipab ka, et nii võlu kui valu on väärt õpetajad, et halvast võib õppida samavõrd kui heast. Inimese hinge jätavad oma jälje nii meelepärased, kui ka valusad sündmused. Üheskoos vormivad nad iga inimese loomust, milles koonduvad kõik tema püüdlused ja kalduvused. Sa mõistad, et loomuse kujunemisele on ühtviisi oluline nii õnn kui viletsus. Igaühe olemust vormib nii hea kui ka kuri ja mõnikord on õnnetus või nurjatus parem õpetaja kui õnn. Maailma suurmeeste arengulugusid uurides tõdeme, et enamasti on vaevad õpetanud neid rohkem kui õnn, vaesus rohkem kui rikkus ja lüüasaamine on äratanud nende sisemise jõu paremini kui kiitus.
Kogu teadmus peitub tegelikult inimeses endas. Väljastpoolt ei tule midagi. Kõik on tema sees. Kui ütleme, et inimene "teab" või "sai teada", siis täpses psühholoogiakeeles tähendaks see, et miski "selgus" talle - ta teadvustas midagi. Õppimine on tegelikult asja oimamine, eesriie langeb hinge peidetud teadmise eest. Hing on tõesti ammendamatu teadmiste varaait.
Ütleme, et Newton avastas gravitatsiooni. Kas ootas see teadmus teda kusagil väljaspool? See oli tema enda meeles. Ühel hetkel ta leidis selle üles. Kõik teadmine ja teadmised, mis praegu maailmas on, tulevad meelest. Sinu oma meel on maailmakõiksuse ammendamatu raamatukogu. Välismaailm on vaid ajend, mis annab sulle vihje uurida oma meelt. Uurimise objekt on alati meel. Õuna kukkumine andis tõuke ja Newton hakkas uurima oma meelt. Ta reorganiseeris oma meeles kõik endised mõttekäigud ja märkas nende vahel uut seost, mida me nüüd nimetame gravitatsiooniks. See mõte ei olnud õunas ega Maa keskpunktis. Kogu teadmine, nii maine kui vaimne, on inimmeeles. Paljudel juhtudel jääbki teadmine avastamata. Mõnikord, kui eesriie langeb aeglaselt, ütleme: "Me õpime." Igasugune teadmise lisandumine on seni varjus olnud teadmise avaldumine. Inimene, kelle hinge eesriie on avanemas, teab üha rohkem. Inimene, kelle hing on täiesti avatud, on kõiketeadja. Maailmas on olnud ja on kõiketeadjaid. Usun, et saabuvatel loomeperioodidel saab neid olema lõpmata palju. Teadmine inimmeeles on nagu tuli ränikivis. Löök on see mõjur, mis toob kivist tule nähtavale. Samamoodi on meie tunnete ja tegudega. Ennast jälgides märkame, et kõik meie pisarad ja naeratused, rõõm ja kurbus, nutt ja naer, needmised ja palved, kiitused ja laitused on meis olemas, aga nad avalduvad paljude väliste mõjurite toimel. Need vormivad meid selliseks nagu me oleme. Kõik need mõjurid üheskoos on karma selle sõna laiemas mõttes: nad panevad meid tegutsema. Iga mõtteline või füüsiline vihje, mis mõjub meie hingele nagu löök tulekivile, toob ilmsiks meie võimeid ja teadmisi. Me kõik teeme kogu aeg karmat. Kõnelen sulle - see on karma, hingame - karma, kõnnime - karma. Kõik, mida teeme ja kogeme, nii füüsiline kui psüühiline, on karma ja jätab meisse oma jälje.
On olemas tegevusi, mis koosnevad paljudes pisitegudest. Kui seisame mererannal ja kuulame lainete paiskumist vastu kaldakaljut, siis kuuleme võimsat kohinat. Teame küll, et iga laine koosneb miljonist pisilainest ja igaüks neist tekitab häält, aga kõrv seda ei eralda. Häält kuuleme alles siis, kui väikesed lained ühinevad suureks. Ka iga südamelöök on töö. Paljud tervikuna näivad tööd koosnevad tegelikult osadest. Kui tahad hinnata mõne inimese olemust, siis ära vaata tema hiilgehetki. Jälgi teda ta argiaskeldustes. Need jutustavad ta olemusest rohkem. Mõned olukorras võib ka tobust saada kangelane. On sündmusi, mis võivad teha suureks igaühe, aga tõeliselt suur on vaid see, kes on suur ka argitoimetustes.
Karma mõju loomusele on võimsaim kõigest, mida inimene kogeb. Inimene on keskus, mis tõmbab ligi kõik maailmakõiksuse võimete vallad, liidab need ja saadab nad võimsa hoovusena edasi. Niisugune keskus on tõeliselt kõikvõimas inimene - kõiketeadja, kes tõmbab ligi kogu maailmakõiksust. Hea ja halb, viletsus ja õnn tuleb tema juurde, takerdub tema ümber. Neist kujundab ta kalduvuste jõuvoo, mida kutsutakse loomuseks ja selle paiskab ta väljapoole. Nii nagu ta suudab kõike ligi tõmmata, nii suudab ta ka kõike eemale paisata.
Kõik, mis toimub me ümber, kogu inimühiskonna tegevus, kõik esemed, mida näeme, on mõtte vili, inimtahte teostus. Masinad, tööriistad, linnad ja laevad on vaid inimtahte ilming. Tahet kujundab iseloom ja iseloomu kujundab karma. Karmast oleneb, kuidas avaldub tahe. Kõik maailmas elanud tahtejõulised inimesed on olnud imelised töötegijad - tohutu hingejõuga isiksused, kes on põhjalikult muutnud maailma paljude taaskehastumiste jooksul kogutud eluväega. Sellist eluväge, nagu oli Jeesusel ja Buddhal, ei saa hankida ühe elu kestel, sest me teame, kes olid nende vanemad. Selliseid puuseppi nagu Joosep on maailmas olnud miljoneid, ka pisikuningaid nagu Buddha isa. Ainult pärilikkusega ei saa seletada, kuidas too tähtsusetu kuningas, keda ta teenridki alati ei kuulanud, sai poja, keda kummardab pool maailma. Kuidas seletada, et puusepp sai poja, keda miljonid inimesed teenivad nagu Jumalat? Kust pärines see mõõtmatu tahtejõud, millega Buddha ja Jeesus saavutasid positsiooni? Kust pärinevad nende võimete vallad? Need pidid hakkama idanema ammu, kasvasid ajapikku ja puhkesid õitsele Buddha või Kristuse ühiskonnas ja nende mõju ulatub meie päevadeni.
Selle kõik on kindlaks määranud karma - s.o. töö. Keegi ei või saada midagi ilma, et oleks seda ära teeninud. See on igavene seadus. Mõnikord arvame, et asi on teisiti, aga ajapikku veenduma, et kõik on siiski nii. Inimene võib pingutada kogu elu selleks, et saada rikkaks, ta võib petta tuhandeid inimesi, ja lõpuks mõistab, et ta ei väärinudki rikkust. Elu on muutunud talle koormaks. Võime koguda paljutki naudinguks oma meeltele, aga tegelikult kuulub meile vaid see, mida väärime. Juhm inimene võib kokku osta kõik maailma raamatud ja hoida neid oma raamatukogus, aga ta suudab lugeda ainult neid, mida ta väärib. Karma määrab, mida oleme ära teeninud ja mida võime omaks võtta. Me vastutame ise selle eest, mis me oleme. Võime muuta end niisuguseks nagu soovime. Kuna meie praegune olemus on meie varasemate tegude tagajärg, siis on päris kindel, et meie praegused teod võivad muuta meid sellisteks, nagu soovime saada. Just sellepärast peame teadma, kuidas tegutseda. Te võite küsida: "Mis kasu on teadmisest, kuidas tegutseda. Mingil viisil tegutseb ju siin maailmas igaüks." Aga mõelge oma võimete tühipaljale raiskamisele. Käsitledes karma-joogat ütleb Gita, et tegutseda tuleb mõistuse ja teadmisega. Kes oskab tegutseda õigesti, saavutab parimad tulemused. Pidagem meeles, et igasugune tegu on inimeses peituvate võimete ilmutamine, hinge äratamine. Igas inimeses on vägi, on ka teadmine. Erinevad teod on nagu hoobid, mis äratavad hiiglase ja toovad need võimed nähtavale.
Inimesed tegutsevad mitmesugustel motiividel. Sihitut tööd pole olemas. Ühed igatsevad kuulsust ja töötavad kuulsuse pärast. Teised ihaldavad raha ja töötavad raha pärast. Mõned taotlevad võimu ja töötavad võimujanust. Mõned soovivad pääseda taevasse ja töötavad selle sihiga. On neidki, kes soovivad jätta endast järele nime - nagu näiteks Hiinas, kus kellelegi ei anta aunimesid enne surma. See ongi meie tavadest parem. Kui keegi saab seal hakkama millegi tähelepanuväärsega, siis antakse aadlitiitel tema surnud isale või vanaisale. Nii mõnedki tegutsevad selle nimel. Mõned muhameedlased pingutavad kogu elu selleks, et neile püstitatakse suur hauasammas. Tean ka niisuguseid sekte, kus lapsele valmistatakse hauasammas kohe pärast sündimist. Nende meelest on see inimese tähtsaim töö. Mida rikkam ja lugupeetavam suguvõsa, seda suurem ja uhkem kivi. Mõned aga töötavad patukahetsuseks: nad teevad igasuguseid nurjatusi ja siis ehitavad templi või annetavad midagi preestritele, et ära teenida "pääse", mis avab neile taeva väravad. Nad arvavad, et niisugune heategevus puhastab neid ja nad pääsevad pattudest hoolimata taevasse. Inimeste teod on tulvil selliseid motiive.
Tee tööd töö pärast. Igal maal on inimesi, kes on tõeline maa sool. Nemad teevad tööd töö pärast. Neid ei huvita nimi, kuulsus ega taevatee. Nende ainus siht on see, et töö teeb head. On neid, kes teevad head vaestele ja aitavad inimkonda õilsatel motiividel, sest nad usuvad heategevusse ja armastavad headust. Nime ja kuulsuse kaotus ei kanna tavaliselt kohe vilja. Siht saavutatakse alles vanaduses, elu lõpupäevil. Kas omakasupüüdmatu inimene ei saavuta mingit tulu? Tema tulu on kõige suurem. Omakasupüüdmatus on kõige tulusam, aga inimestel ei jätku püsivust seda harjutada. Omakasupüüdmatus on ka tervisele kõige kasulikum. Armastus, tõde ja omakasupüüdmatus ei ole ainult moraalimõisted, vaid need on meie kõrgeim ideaal, kuna neis peitub nii palju väge. Inimesel, kes suudab viis päeva või kasvõi viis minutit töötada ilma igasuguse iseka motiivita, mõtlemata tulevikule, taevale, karistusele vms. on eeldusi saada vägevaks vaimuhiiuks. See on raske, aga südamepõhjast tajume selle väärtust ja seda head, mida ta endaga toob. Selleks vajatakse suurt väge. Selleks vajatakse meeletult palju enesevalitsemist.
Enesevalitsemine nõuab palju rohkem jõudu kui mistahes väljapoole suunatud tegevus. Kujutlegem allamäge galopeerivaid koormahobuseid ja vankrimeest, kes neid ohjeldab. Milleks vajatakse rohkem jõudu, kas hobuste liikveleajamiseks või peatamiseks? Suurtükimürsk lendab pika tee läbi õhu ja kukub maha. Teise mürsu tee oli lühem, sest see tabab müüri. Löögist sünnib suur kuumus. Kõik egoistlikel motiividel kulutatud energia läheb kaotsi: selle jõud ei tule teie juurde tagasi. Kui omakasupüüdlikud motiivid taltsutatakse, siis hakkavad võimed arenema. Enesevalitsemine kasvatab tugeva tahte ja iseloomu. Inimene võib saada Kristuse või Buddha sarnaseks. Juhmid inimesed ei mõista seda saladust. Ometi tahavad nemadki valitseda inimkonda. Isegi hull võib valitseda kogu maailma, kui ta töötab ja ootab. Kui ta ootab aastaid ja taltsutab oma sõgedaid valitsemismõtteid, kuni ta neist lahti saab - siis on ta võimas. Enamus meist ei oska näha isegi mõne aasta taha, nii nagu mõned loomad pole võimelised nägema mõnda sammugi ettepoole. Meie maailm on piiratud ring. Me ei kärsi vaadata kaugemale ja nõnda muutume ebanormaalseks ja halvaks. Siit saab alguse meie nõrkus ja võimetus.
Pisimatki tööd ei tohi halvustada. Laskem inimestel, kes pole teadlik paremast, töötada omakasupüüdlikel motiividel ja kuulsuse nimel. Aga igaüks peaks pürgima kõrgema eesmärgi poole ja püüdma seda sihti mõista. "Meil on õigus tööle, mitte tagajärgedele." Jäta tagajärjed sinnapaika, ära neist hooli! Kui tahad aidata mõnd inimest, siis ära kunagi mõtle, kuidas ta sinusse suhtub. Kui tahad teha suurt ja head tööd, siis ära vaevu mõtlema tulemustele.
Sellisest tööideaalist sugeneb üks raske küsimus. Intensiivne tegevus on vältimatu. Me peame pidevalt tegutsema. Me ei või minutitki elada ilma tööta! Kunas puhkame? Inimelu võitlusel on kaks poolt: tegutsemine ja rahulik loobumine maailmast, eraldumine sinna, kus kõik on vaikne, ümberringi vaid loodus lillede, loomade ja mägedega. Kumbki neist ei anna täiuslikku pilti inimelust. Maailm muserdab üksindusega harjunud inimese, kui ta pannakse tuliselt tegutsema, nii nagu laguneb laiali süvaveekala, kui ta pinnale tõsta, sest puudub veesurve, mis on teda koos hoidnud. Kas lärmaka maailmaga harjunud inimene suudab elada vaikses kohas? Ta kannatab ja võib isegi mõistuse kaotada. Ideaalne on inimene, kes keset palavat tegutsemist oskab leida kõrbevaikust ja üksildust ning keset vaikust ja üksildust leiab energilist tegevust. Ta kõnnib lärmakal linnatänaval nõnda rahulikult, nagu oleks ta koopasügavuses, kus ükski hääl temani ei jõua. Ometi töötab ta kogu aeg intensiivselt. See on karma-jooga ideaal. Kui selleni jõuad, siis valdad töösse peituvat saladust.
Peame alustama algusest, tegema oma igapäevast tööd ja proovima päev-päevalt muutuda vähem omakasupüüdlikuks. Peame tegutsema ja samas kontrollima oma tegude motiive. Esimestel aastatel märkame, et peaaegu kõik meie ajendid on omakasupüüdlikud. Tasapisi egoism kaob ja lõpuks oleme võimelised tegutsema omakasupüüdmatult. Võime loota, et elutee ponnistusi kroonib kord aeg, mil oleme täiesti minetanud isekuse. Niipea kui selleni jõuame, koonduvad kõik meie võimed ja teadmine, mis meis on, ilmutab end.

Järgmine peatükk - Igaüks on vajalik omal kohal

Terve raamat MS Word formaadis (pakitud zip faili)

Raamat PDF formaadis

SISUKORD

Raamatutest veel.....