Verena Kast LEIN Süvapsühholoogiline uurimus Psüühilise protsessi faasid ja nende ületamise teed JOHANNES ESTO ÜHING, Tartu 1998 Originaal: Verena Kast, Trauern. Phasen und Chansen des psychischen Prozesses. Kreuz Verlag Stuttgart 1982. Tõlkinud Ilme Rebane, Toimetanud Helju Vals, Kaanekujundus Alide Zvorowsky, tehniline teostus Urmas Tamm

See uurimus leina ravitoimelisest tähtsusest on välja kasvanud minu psühhoterapeudipraksisest. Viimase kümne aasta kestel on mulle paljude depressiivsete haiguste ravis üha silma torganud, et kaotusi ei elatud lõpuni välja ja et seetõttu võivad need kaotuselamused soodustada depressiivsete haiguste teket.
Tabu, mis ümbritseb surma, on viimastel aastatel kaotatud; surmast tohib rääkida. Leian, et on aeg kaotada nüüd ka leina ümbritsev tabu; leinata tohib ja leinama peab. Juba Freud (1915) on kirjutanud "leinamistöö" - tema termin - suurest kasust. Siiski on leinamine säärane teema, millele psühholoogilises kirjanduses pööratakse teenimatult vähe tähelepanu, võrreldes leina tähtsusega hingetervisele.
Olen selle teema tarvis kogunud materjali kümme aastat, eriti unenäokäsitlusi, ja üritan nüüd selle materjali alusel aste-astmelt selgitada, kuidas ajendab vaistlikkus meid leinasse suhtuma. Oma tulemused olen sidunud uuema kirjanduse andmetega.
Eelkõige pean tähtsaks järgmisi uurimistulemusi:
- Et inimsuhtlus on põhiline elamusallikas, siis vapustab armastatud inimese surm meie senist enese- ja maailmamõistmist. Leina kaudu jätame jumalaga, paneme punkti kooselule, ammutame nii palju kui võimalik suhetest partneriga ja tema iseärasustest, et olla suutelised edasi elama uues enese- ja maailmamõistmises.
- Unenägudest võime saada head juhatust, kuidas leinata. Üritan seda näidata ühe unenäoseeria najal. Võrdlustele tavapäraste erialakirjanduses toodud leinamisfaasidega lisan oma tähelepanekud.
- Igas leinamisfaasis on omad jagusaamise raskused. Püüan neid selgitada oma psühhoterapeuditöö näidete põhjal.
- Ikka jälle torkab silma, et ühtekuuluvusvajadus vastandub lahkumisnõudele. Äärmusjuhtumite puhul kutsub see igatsus esile pikemat aega kestva ühtesulamise surnuga. Leian, et sümbioosi ja individuatsiooni vaheldumine pole oluline mitte üksnes väikelapsele, vaid ka täiskasvanule. Sealjuures näib olevat tähtis, et inimsuhete kaudu saab sümbioosi seostada millegi transtsendaalsega.
- Armastatud inimese surm on ülim surmaelamus ja nõuab lõpuni leinamist. Ent ühtaegu kutsub see elamus üles ka täielikule eneseteostusele, muutumisele. Just lein võib meid panna ennast teostama. Mis kehtib selle piirsituatsiooni kohta, kuigi leebemal kujul. Ilmneb, et surm tungib nii või teisiti meie ellu, tuues kaasa suuremaid või väiksemaid muutusi, mis on põhjustatud kaotustundest ja mida seetõttu peab samuti leinama. Et oleme surelikud, siis peame elama "hüvastijätvalt", olles valmis leinama, taluma valu ja pärast hüvastijättu uuesti jätkama - sealhulgas ka end avama. Selleks on aga lein tingimata vajalik.
Käesolev raamat esitati Zürichi ülikooli habilisatsioonitööna pealkirja all "Leina ravitoimeline tähtsus". Siinkohal tahaksin kõigest südamest tänada härra professor dr. Detlev von Uslarit virgutuse ja julgustuse eest.
Ka tahaksin tänada inimesi, keda analüüsisin ja kes lubasid mul analüüsitulemusi kasutada ning avaldada.

Verena Kast

Armastatud inimese surma puhul kogeme, mis on surm. Surmaelamus saab meile osaks, tabab meid, paneb meid pettuma iseendas ja kõiges, mida seni olime endastmõistetavaks pidanud. See kõigutab meie enese- ja maailmamõistmist, veel rohkem - sunnib meid muutuma, kas tahame seda või mitte.
Kui sureb armastatud inimene, ennetame tema surmas antitsipatoorselt omaenda surma; mingis mõttes sureme koos temaga. Vaevalt paneb miski selgemalt kui armastatud inimese surm meid mõistma, kuidas suhtuma teistesse inimestesse ja asjadesse, ning nõudma uut eluhoiakut.
See on üks selliseid kogemusi, mis on kindlasti niisama vana kui inimkond ise. Olgu näitena toodud, kuidas noor Augustinus elab läbi ühe sõbra surma (Confessiones III):

Selle valu tõttu laskus minu südame kohale sügav pimedus, ja kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal oli surm. Kodune linn muutus mulle piinaks, isamaja kummaliseks õnnetuspaigaks, ja iga asi, mida ma olin temaga üheskoos omanud, sai mulle nüüd ilma temata lõputuks kannatuseks. Kõikjal otsisid mu silmad teda ja teda ei antud mulle; ma vihkasin kõike, sest teda polnud ja mulle ei saadud enam öelda: vaata, ta tuleb, nagu oleks ta veel elus, nagu siis, kui ta oli kord eemal olnud. Olin iseendale üksainus suur küsimus ja küsisin oma hingelt, miks ta nukker on, miks ta mind niiväga segadusse ajab, ja ta ei osanud mulle midagi vastata. Ja kui ma talle ütlesin: looda Jumala peale, siis ta ei kuuletunud ja tal oli õigus, sest see inimene, kelle ta oli kaotanud kui kõige kallima, oli parem ja tõesem kui pettepilt, mille ma andsin talle kui lootuse. Ainult veel nutta oli mulle magus ja ma võtsin oma südamerõõmus sisse oma sõbra koha...
Mu sisemuses oli ...elavaks saanud täiesti vastakat liiki meeleliigutus, ma ei tea, mis see oli: ränga elutüdimuse kõrvale astus surmahirm. Ma usun, mida rohkem ma olin teda armastanud, seda rohkem vihkasin ja kartsin surma, kes oli minult tema röövinud, nagu kõige vihasemat vaenlast, ja ma kujutlesin, et ta kugistab nüüd järsku ahnelt alla kõik inimesed, sellepärast et tema puhul ta seda suutis... Ma nimelt panin imeks, et ülejäänud surelikud elasid, samal ajal kui tema, keda ma niiväga armastasin, oli surnud, ja et ta justkui poleks tohtinud ealeski surra, ja veelgi rohkem panin ma imeks, et mina, et mina kui tema teine Mina elasin tema surma üle. Kuivõrd õigesti nimetas kord üks tema sõpru tema hinge teist poolt (Horatius, Od. 1,3)! Sest ma tunnetasin enda ja tema hinge ühena kahes kehas (Ovidius, Trist. IV, 4, 72), ja sellepärast ajas elu mulle hirmujudinad peale, sest ma ei tahtnud poolikuna elada, ja võib-olla sellepärast kartsin surra, et tema, keda ma olin niiväga armastanud, oleks siis täielikult surnud.
Selles Augustinuse lühitekstis kajastub mitmeti selle inimese käitumine, kes on kandnud rasket kaotust: vapustus tema maailmamõistmises; mis oli talle varem omane, muutub nüüd piinaks. Tal on tunne, nagu laotuks surm varjuna kõige senise kohale, kaasa arvatud ka maapealsus, näiteks isamaja. Tuleb ilmsiks, kui suurel määral loob kahe inimese suhe ühise maailma, ja surmaelamus tekitab tunde, et ka seda ühist maailmas läbielatut pole enam olemas. Niisiis peab leinamistöö üks eesmärk olema luua uus vahekord maailmaga. Kuid veel, ja see on tüüpiline esimesel faasile pärast suurt kaotust, ei taotle Augustinus ehitada midagi uut, otsida midagi uut; vastupidi, ta otsib veel sõpra. Lindemann kirjeldab mõjusalt selliste inimeste rahutust, kes on rasket kaotust kandnud: tungile midagi teha, millegi otsingule seisab vastu eesmärgi puudumine. Parkes ei nimeta seda otsinguhoiakut sihituks, vaid viitab sellele, et otsinguhoiaku eesmärk on taas leida äsja kaotatud kaaslane. Seda näib Augustinus kogevat täiesti teadlikult.
Niisiis kuulub leina juurde ka selle rahutuse mõistmine, ühtlasi tema olemuse mõistmine; loomulik maailma ja loomulik suhe, mis on koost lagunenud just surmakogemuse tõttu, tuleb jälle taastada kui vastuseis muutusele, mida elu lihtsalt nõuab.

Augustinus kirjeldab oma seisundit kui nukrat, segast, "ränga elutüdimuse kõrvale astus surmahirm" - ainuke kergendus oli nutt. Ta ühtaega kartis ja vihkas surma.
Kui väga see surmajuhtum tema maailma- ja enesemõistmist raputas, selgub tema elutüdimusest: kui sõpra pole enam elavate hulgas, milleks peaks siis tema elama?
Siiski hoiab surmahirm suitsiidimõtted tagaplaanil, ning seda teeb ka mõte, et kui tema nüüd samuti sureks, siis oleks ju sõber täielikult surnud, sest enam mitte kunagi ei saaks ta ju mälestustes edasi elada.
Oluline näib mulle ka viha kuulumine leinakogemuse juurde, siinkohal Augustinuse viha surma vastu. Oma psühhoterapeudipraksises olen tähele pannud, et sageli on see viha suunatud ka mõne jumaliku instantsi vastu, või partneri vastu, või lapse vastu, kes on kellegi maha jätnud. Suitsiidimõtted on sagedased suure kaotuse puhul; enesetapp oleks üks võimalusi "lahendada" paljusid probleeme, mis kaotuse korral endast märku annavad. Kuid neid inimesi, kes pärast lähedase inimese surma oma elu enesetapuga lõpetavad, on Bowlby uurimisandmetel vähe; seevastu püütakse leevendada oma muret igasuguste droogide neelamisega.
Hingeahastus, nukrutsemine, peataolek ja surmahirm, sina ise kui üksainus suur küsimärk - see kõik näitab, kuivõrd segi paisatud on mitte üksnes Augustinuse maailmatunnetus, vaid ka tema enesetunnetus. Kui Augustinus ütleb: "Sest ma tunnetasin enda ja tema hinge ühena kahes kehas, ja sellepärast ajas elu mulle hirmujudinad peale, sest ma ei tahtnud poolikuna elada...", siis võime tema puhul rääkida enesekaotusest. Inimelus tuleb enesekogemus põhiliselt vahekordadest teiste inimestega, sageli me kogeme iseendana seda, mida teised inimesed on meis esile kutsunud ja ikka jälle esile kutsuvad, ja meie suhe omaenda hingesopiga, omaenda sisima salalaekaga, tuleneb meie suhetest teiste inimestega, eriti armusuhetest. Nii saavad armastatud inimesed "meie teiseks minaks", nad kuuluvad olemuslikult meie juurde, mõjustavad meie elutundmust ja elunägemust, ilma et me tunneksime end nendest manipuleerituna, sest oleme nad endale niivõrd lähedale lasknud, et nad on osa meist. Kui meid tabab ühe meiega selliselt seotud inimese kaotus, siis sureme natuke koos temaga. Gabriel Marcel ütleb selle kohta: "On ainult üks probleem - armastuse ja surma konflikt."
Ja küllap on selle inimese surm, keda me armastame, samaviisi surmaprobleem ja surmakogemus, millega me peame tegelema, mille me peame välja kannatama, nagu oleks elu nõudnud meie enda surma. See on üks neid piirsituatsioone, mis meid muudab, mis võib vabastada meie pilgu tõesti olulise tarvis, ja seesama situatsioon võib meid ka murda.
Kas meil õnnestub tuua oma maailma- ja enesekogemusse uusi perspektiive, võtta surmateadvust kui eneseteadvuse üht aspekti, kas me murdume, leiname end haigeks, suutmata enam kunagi leinast vabaneda, see sõltub oluliselt sellest, kuidas me leiname. Leinamist ei tohi vaadelda kui "nõrkust", vaid see hingeelamus tuleb terviseks. Sest sääraste kaotuste eest pole keegi kaitstud. Ja kui ka pole surnud see inimene, keda me armastame, siis ometigi on elus palju lahkumisi, ning need võivad esile kutsuda samasuguseid kaotusreaktsioone, otsekui oleksime kaotanud armastatud inimese.
Mulle näib oluline mõelda selle üle, kui ootamatult võib inimese elu vahel muutuda elukaaslase surma tõttu, kui palju raskusi näeb mahajäänu seetõttu end ümbritsemas, pealegi on ta sellises füüsilises seisundis, mis teeb igasuguste probleemide lahendamise peaaegu võimatuks.
Üritagem veel kord neid probleeme endale silme ette manada:
Väliselt muutub elu ehk seeläbi, et abielunaisest saab lesk, kellel tuleb nii või teisiti ületada finantsraskusi ja leppida paratamatusega, et siit peale kasvatab ta lapsi üksi, ta peab leidma uue partneri; või juhul, kui lesknaine on eakam, peab ta eluõhtu üksinduses veetma, ilma et tal vahest oleks praktilist meelt, sest seni oli mees tema eest kõik ära teinud. Väliselt muutub elu ka seeläbi, et leinavat inimest kohtleb maailma järsku hoopis teisiti, halvimal juhul pannakse ta tabu alla, peaaegu nagu surma ennast, parimal juhul teda küll ei väldita, kuid koheldakse "ettevaatlikult", kaalutlevalt. Ei teata ju õieti, kuidas leinajaga käituda ning enamasti lahendatakse probleem sel viisil, et temast hoitakse eemale. Ja sel moel lisandub leinale, kaotuskogemusele, veel ka üksindus, tunne, et enam ei kuuluta teiste juurde. Parkes on oma raamatus "Mahajäetus, elukaaslase kaotusest tingitud kriis", mis käsitleb noori lesknaisi, kirjeldanud paljusid eelmainitud sotsiaalseid tegureid.
Maailm kohtleb leinajat teisiti kui seda, kes ei leina. Ning mida ägedamalt ühiskond leina ja surma eemale tõrjub, seda tundetumalt hakkab ta leinajaid kohtlema, seda kiiremini hakkab ta nõudma, et aeg on leinamine lõpetada.
Kuid ka leinaja ise kogeb maailma teisiti. Ta on kaotust kandnud, tema meeli haarab täienisti probleem, mis mõistagi toob kaasa palju teisi probleeme. Kõik muu huvitab teda vähe, millekski muuks pole tal jõudu. Ta ei suuda inimestele läheneda, kui väga ta neid ka ei vajaks, sest just teiste inimeste soojus võiks takistada täielikult kaotamast elu-usku. Kui aga teised inimesed talle ei lähene - ja seda võib meie ühiskonnas juhtuda, sest meil puuduvad leinamisrituaalid, mida vahest esineb usklikel juutidel - siis, ei suuda ka tema läheneda teistele inimestele, kes liiati ootavad, et leinaja "normaalselt" edasi elaks. Oma mures võõrdub ta neist veelgi rohkem, ja peagi tajub, et maailm käib talle üle jõu, on talle vaenulik. Ja niiviisi võidakse sulguda eraldatusse, hirmutundesse, maailmast võõrdumisse, kus on väga raske või koguni võimatu rajada uut maailmamõistmist. Pigem sugenevad veel ka paranoilised reageeringud.

Vähe sellest, et leinaja ei suuda enam mõista maailma, sageli ei mõista ta enam ka saatust. Just nende inimeste puhul, kes on surnud "enne oma aega", tekib elu mõttekuse küsimus, mis surma palge ees tõuseb üha pakilisemalt, lausa pealetükkivalt ja millele säärases situatsioonis vaevalt mingit vastust leidub. Käepärased vastused, mida ehk pakutakse, kõlavad leinaja kõrvus otsekui mõnitus, vähemasti ei suuda need teda aidata. Küllap kuulub leina juurde ka tõsiasi, et elumõtte puudumine tuleb välja kannatada ja kõige kiuste edasi elada, olgu siis lootuses, et elumõte kord jälle end ilmutab, olgu siis mälestuses, et see mõte siiski täitis kord elu; või siis lihtsalt vapralt edasi elada, täielikult eitades elu mõttekust, eksistentsi, Jumalat, inimesi, vähemasti pidetuks tehtuna selle hinna tõttu, mis tuleb maksta senise kooselu kaotuse puhul, ning vaevalt uskudes, et ollakse valmis säärast hinda veel kord maksma.
Kuid mitte üksnes kõhklus eksistentsi mõttekuses ei vapusta leinajat; ta tunneb end tõepoolest vapustatuna, muutununa. Tema elu- ja enesetunnetus on teisenenud.
Viiekümneaastane mees, kes oli kaotanud oma naise pärast tolle pikka, rasket haigust, kirjeldas oma seisundit järgmiselt:

"Arvan, et oleksin pidanud kaotuseks ette valmistuma, mul oli ju selleks küllalt aega. Nüüd, kui ta on surnud, tunnen, et kõik on taas teisiti, kui olin ette kujutanud. See on nii korvamatu. Tunnetan surma suurust, olen selgeks saanud, mis on tähtis ja mis on tähtsusetu. Kuid selle arusaamaga ei suuda ma enam elada inimeste hulgas, minust saab veidrik. Liiati tunnen ennast päris ebakindlana, sest ta võttis minult nii palju ära, hauda kaasa, et mõnikord küsin endalt, kas on veel üldse midagi alles, mille toel edasi elada."

Ning neljakümne viie aastane naine, kes oli oma mehe liiklusõnnetuse läbi kaotanud, ütles:

"Mul on tunne, nagu oleks ta minu käest ära kistud, ilma vähimagi hoiatuseta - ja ma tunnen end üleni haavatuna, olen üksainus lahtine haav, ma veritsen, ma kardan, ma jooksen verest tühjaks. Aga mis see aitaks, siis olen ju ka mina surnud..."

Loomulikult võiks arvata, et see abielupaar elas eriti suures sümbioosis, kus naine oli omaenda isiksuse minetanud. Kuid sääraseid ütlusi kuuleb niivõrd sageli, et jääb mulje, nagu elaksid kõik inimesed sümbioosses abielus, või siis oleme oma enesekogemises niivõrd sõltuvad inimestest, keda me armastame, et surma elame läbi, nagu oleks "isiksusse suur tühik tekkinud", nagu oleks "sinu isiksus kildudeks purunenud".
Millised ka poleks põhjused, miks teise inimese surm nii suuresti mõjutab meie enesekogemist, ajapikku peab leinaja taas tervikelamuse juurde tulema. Sest see näib olevat - kõigis elusituatsioonides - eelduseks, et suudaksime endas tunnetada endasuguseid inimesi. Just see murrang meie enesekogemises, kui kaotame inimese, keda armastame, näitab, kuivõrd tähtsat osa etendavad meie enesekogemises - mis küll juhindub ka isiksuse põhituumast, niisiis seoses omaenda hingesügavusega juurdub oma minasse - vahekorrad teiste inimestega. Meie enesekogemine ei tulene üksnes seosest meie peamiste suhtepersoonidega, olgu need kuitahes tähtsad, vaid meie suhetest üldse. Enesetunnetuse vankuma löömist on raske taluda; kuid tundub, et just lein, sellega seotud tundmuste endale ligi lubamine, laskmine meeletusel enda üle võimust võtta, hirm ja viha teevad võimalikuks uue enesekogemise tekke. Ehk suudab leinatunne luua vapustatud inimese elu uue korra, uue enese- ja maailmakogemise.
Kuid selleks, et leina ligi lasta, et leina läbi elada, mis on psüühiliselt hädavajalik, sest muidu ei saada kaotusest üle ega saavutata uut maailma- ja enesekogemist, peavad inimesed üksteist aitama. Kuhni kirjelduses on leinav inimene maailmast välja tõugatud - mitte surnu pole välja tõugatud, vaid leinaja, teisti öeldes, ta on läinud koos lahkunuga. See väljatõugatus toob endaga kaasa asjaolu, et leinaja tegeleb peaasjalikult minevikuga ja niimoodi kaugeneb üha rohkem reaalsest maailmast.
Peame mõtlema, kuidas võtta leina kui midagi väga olulist, mitte kui midagi patoloogilist, ning peame mõtlema, kuidas õppida taas üheskoos kaasa leinama. Selle juurde kuulub kõigepealt oskus võitu saada oma suurest hirmust leina ees, niisiis et me teda vähem väldiksime, küllap seega vaataksime ka reaalsusele silma, saamaks teada, et oleme surelikud, et elus on hüvastijätud paratamatud, et hüvastijätud kuuluvad loomuomaselt meie juurde - ja et nad teevad haiget. Ent siia juurde kuulub ka äratundmine, et murdume üldse tohutult kergesti, oma käekäigus sõltume lõputult paljudest faktoritest, mida me ei suuda mõjustada; teisest küljest aga ka see, et oleme suutelised leina üle elama, et võime kogeda piirsituatsiooni ja selle najal tugevneda. Peame leidma ka uusi lahendusi, kuidas koos leinata. Vaevalt saame hakata neid rituaale, mis meil enam ei kehti, uuesti ellu äratama. Peame leidma uued rituaalid. Sääraseid rituaale siin ja seal parajasti otsitakse; ilmselt mõistetakse, et neid on vaja. Nii kirjutab Schultz koguteoses "Üksindus", et pärast naise surma olevat tema juures viibinud päevade kaupa palju inimesi ja et nad olevat üksteisega surnust rääkinud. See näib olevat üks neid "rituaale", mis vastab leinaja või leinajate vajadustele.
Hoopis teistsugust lähenemist uuele "rituaalile" kogesin kongressil, kus räägiti hinge ja surma teemadel. Umbes 120 inimesest koosnevas rühmas sugenes tõsine vestlus surmast, kaotusest, hirmust surma ees, hirmust kaotuse ees, julgusest surma palge ees. Maad võttis üldine hämmeldus, ilma et see oleks piinlikuks muutunud; igaüks võis end identifitseerida, millal tahtis, kus tahtis, kui asi puudutas tema kohtumisi surmaga. Kongressi lõppedes näis mulle, et olime kõik üheskoos leinanud, võib-olla just seepärast, et õigupoolest olime üksteisele "võõrad"; olime leinanud koguni ühel eriti heal viisil, sest igaühele oli selgeks saanud, et surm on midagi niisugust, mis mängib igas elus oma osa, et igaüks peab sellega käituma oma võimaluste kohaselt ja et vahest just seal, kus me end sageli kõige üksildasemana tunneme, polegi me nii mahajäetud. Leidub palju kaasaleinajaid, kui me nad vaid endale lähedale laseme.

Jätkub siit... SURMAKOGEMUS JA LEIN: ELUSTUMINE UNENÄGUDES

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest