AUTORI TÄNUAVALDUSED
Ükski inimene pole saareke meres - see on
tõsi, kui silmas pidada paljude inimeste kogemustel põhineva
raamatu kirjutamist, nagu on see, mida praegu käes hoiate.
On võimatu ükshaaval tänada kõiki, kel
on oma osa selle raamatu sünniloos, sest paljud nende hulgast,
kes mulle abiks olid, ja enamik neist, kes mulle oma loo rääkisid,
ei soovi, et ma nende isikuid avaldaksin. Nende nimed ja konkreetsed
olud on muudetud, et hoida nende privaatsust. Nende hulgast,
kes olid nõus oma kogemustest täiesti avalikult rääkima,
olen eriliselt tänu võlgu Penny Brohnile ja teistele
Bristoli Vähiabi Keskuse töötajatele. Ka olen
tänulik doktor Edwin Martinile, kes praktiseeriva arstina
mulle tarka nõu andis, samuti õele Trudy Bundayle
ning koduhoolde- ja sotsiaaltöötajale proua Clarissa
Robinsonile, kes teevad oma igapäevast tööd vähihaigetega
Moggerhangeri lähedal Sue Ryderi hooldekodus. Ja lõpuks
- see raamat oleks jäänud kirjutamata, kui mind nõu
ja jõuga ei oleks toetanud mu sõbrad ning eriti
mu abikaasa ja pere, kes osutusid selle töö suhtes
uskumatult suurt mõistmist, sest meil kõikidel
tuli rohkem kui üks kord elada üle kirjatöö
tegemisega seotud tormipuhanguid.
EESSÕNA
Mu mees pani telefonitoru vaikselt tagasi hargile ja vaatas
minu poole. Mul oli juba enne seda väga kehv tunne, aga
nähes nüüd ta silmades leebet osavõtlikkust,
tundsin, kuidas mu kõhus kõik pöörama
hakkas.
Mis ta ütles? Mu huuled ei tahmud küsimust
moodustades sõna kuulata.
Ma kardan, et lood on kehvad. Ta tegi pausi, püüdes
sõnastada seda, mida sõnastada tundus olevat võimatu.
Kirurg ütleb, et su isal on kõhunäärme
kasvaja. Seda ei saa opereerida. Neil ei ole võimalik
seda eemaldada, puuduvad ka muud ravivõimalused... Nad
on teinud kõik, et tema vaevusi vähendada, aga...
Ta võttis mind oma kaenlasse ja ei rääkinud
rohkem.
Kui palju talle veel aega antakse? Mu hääl
kõlas võõralt ja hirmus kaugelt, meie kodune
magamistuba tundus külm ja ebasõbralik.
Seda on võimatu täpselt ütelda, aga
tegemist on nädalate või kuudega, mitte aastatega.
See ei saa olla tõsi... Peab ju olema võimalik
midagi teha... Ta ei näe üldse nii haige välja!
Minus tõusis protest ja viha. Mu isa oli alati olnud nii
lustlik ja energiline. Ta oli alles mõne kuu eest saanud
seitsmekümne kolme aastaseks, kuid sageli pidasid võõrad
teda kümme aastat nooremaks. Kui ta oli kohtunikuks kriketimängus
või sõidutas oma autoga võistlustele kooli
jalgpallimeeskonda, kuhu kuulusid ka mu pojad David ja Angus,
arvasid treenerid, et ta on poiste onu, mitte nende vanaisa.
Ta oli alles eelmisel päeval enne haiglasseminekut olnud
meie kohalikus kristlikus raamatupoes, abistanud raskete kandekottidega
vanaprouasid, kui need riiulite vahel raamatuid sirvisid,
ja heitnud nalja kärsituks muutunud jõnglastega.
Tema jaoks ei tähendanud vanus midagi muud kui aastanumbrit
mingil dokumendil. Ta tundis elust mõnu - ja nüüd
äkki, jube lugu, ütleb arst, et ta elu on ohus... et
tal ei ole jäänud enam palju aega. Diagnoosiks pandi
pahaloomuline kasvaja ja paistab, et see tähendab lõppu.
Aga tegelikult ei olnud see lõpp... see oli hoopis
algus. Siitpeale algasid küsimused. Konkreetsed küsimused
haiguse kohta: miks? kuidas? mis siis, kui...? Emotsioonidega
seotud küsimused: mida ta ise seejuures tunneb? Kuidas tunneb
ennast inimene, kes seisab silmitsi eluohtliku haigusega? Kuidas
peame sellesse suhtuma meie teised, kuidas peame väljendama
oma armastust, kuidas suudame taluda oma kartusi, kanda kogu
seda muret? Ja hingega seotud küsimused: on see siis Jumala
tahe? Kas ta hoolib sellest? Kas ta saab teha imet? Kui see on
tema võimuses, kas ta siis teeb seda? Kas mees, kes on
elust jõudnud rõõmu tunda juba kauem kui
seitsekümmend aastat, mis on piibli järgi elukaare
pikkuseks, võib arvestada niisuguse eesthooldusega? Kas
ta võib loota nii erilist kohtlemist?
Kas me peaksime palvetama, olukorda kuidagi mõjutama,
võitlema... või lihtsalt kõik selle vastu
võtma, mis meile peale pannakse... sellega leppima...
ja ütlema: Sinu tahtmine sündigu? Me loodame,
et tervis taastub, kuid kellest see oleneb... ja kas tervenemine
algab ja lõpeb mingi kehalise ilminguga või on
selles midagi rohkemat?
Meie perele, nagu tuhandetele teistele peredele enne ja pärast
meid, oli see haigus ja vähidiagnoos pöördepunktiks,
mis puudutas ja muutis meid kõiki. Jõudsime oma
ühises elus täiesti ootamatusse ja senitundmatusse
olukorda, oli väga vähe tähiseid, mis oleksid
näidanud, kuidas tee edasi läheb, ja see oli hetk,
kust algasid mu otsingud, et leida vastuseid üleskerkinud
küsimustele.
Iga inimene on kordumatu. Samuti reageerib iga inimene vähki
haigestumisele isemoodi ja elab seda üle omamoodi. Kuid
on olemas palju põhiküsimusi, millele otsib vastust
(ja vajab vastust) enamik meist, ja on tähtis, et seda teistega
jagatakse. Teadmine, et ka teised on pidanud võitlema
samasuguse ängistuse või üksildustundega, võimaldab
meil käia oma teed omaenda lootuste ja hirmudega pisut kindlamalt
ja rahulikumalt kui muidu.
Raamat ei asenda inimest. Kuid neile, kel on raske leida teise
inimese tuge, tahab see raamat olla sõbraks, kes aitab
leida valgusekiirt pimeduses ja pakub seltsi üksinduses,
sest kõikidel, kes selle raamatu lehekülgedel oma
üleelamistest ja arusaamadest jutustavad, on olemas isiklik
kogemus, mis tunne on olla silmitsi vähihaigusega.
ESIMENE OSA
- ALGJÄRK
1. TAVALISED KÜSIMUSED
On üks asi, mida mul tõenäoliselt ei
olekski ehk vaja rõhutada. Meie füsioteraapiaõpetaja
tegi siinkohal pausi ja suunas meile terase pilgu, et teha kindlaks,
kas me teda ikka veel kuulame. On mõned teemad,
mida me oma patsientidega üldse ei käsitle... need
on seks... poliitika... religioon... ja... eluohtlikud haigused...
mm... eriti vähk.
See oli kakskümmend viis aastat tagasi. Enam ei ole poliitika
ja religioon tabuteemad, nagu pole sekski. Seksist räägitakse
meie haiglapalatites ja protseduuritubades tõenäoliselt
niisama vabalt kui TV ajaviitesaadeteski. Kuid eluohtlikud
haigused, eriti vähk ... sellega on tõepoolest
täiesti teine lugu!
Ühiskonnas, kus uhkeldatakse avameelsuse ja julgusega,
on vähk, hoolimata paljude vaprate inimeste pingutustest,
ikka veel sõna, millesse paljud inimesed suhtuvad ebauskliku
hirmuga. Nad hoiduvad seda sõna tarvitamast, justkui võiks
selle haiguse nimetamata jätmine haigust ennast rääkijast
eemale hoida. Ja hoolimata sellest, et vähktõbi on
surmaga lõppevate haiguste hulgas südame- ja vereringehaiguste
järel teisel kohal, tabades läänemaailmas iga
neljandat inimest, teame hämmastavalt vähe sellest,
mida vähk endast õigupoolest kujutab, kuidas ta tekib
ja kuidas selles olukorras hakkama saada.
Enamik meist arvab, et vähidiagnoos on automaatselt nagu
surmaotsus. See ei ole üldse õige. On tõsi,
et iga vähijuhtum on isemoodi ja haiguse kulg ning selle
allumine ravile on iga haige puhul erinev. See tähendab,
et arstil või kellelgi teisel on võimatu täpselt
ennustada, kuidas haigel läheb. Muidugi võib
see kuuluda halbade uudiste hulka, sest sellisest teadmatusest
sugenevaid hirme on väga raske taluda. Kuid sellesse võib
suhtuda ka lootusega. Pealegi, kui keegi ei hakka ennustama,
mis võib juhtuda, siis ei pruugi tekkida ka tunnet, et
ettekuulutus läheb täide, tervis läheb väga
halvaks või et surm tuleb teatud ajal juba üksnes
sellepärast, et nii arvatakse.
Ainult Jumal teab, mida toob järgmine nädal, järgmine
kuu või järgmine aasta, ja igaüks meist, oleme
siis haiged või terved, võib otsustada ainult tänase
päeva üle. Me ei saa muuta minevikku, kuid me saame
tulevikku kartes varjutada oma olevikku. Ja isegi siis, kui oleme
silmitsi vähihädadega, on olemas ka väga elujaatavaid
tõsiasju. Toome neist ära mõned.
¤ Arstiteadus ja
ravivõtted arenevad pidevalt. Praegu peetakse pahaloomulise
kasvaja mõningaid vorme potentsiaalselt ravitavateks (näiteks
Hodgkini tõbi, laste leukeemia, testiikulikasvaja ja
koriokartsinoom - väga harva esinev platsentakasvaja).
¤ Paljud inimesed
on saanud tõhusat ravi ja kuigi nende pahaloomuline kasvaja
ei ole kadunud täielikult, saavad nad palju aastaid tunda
mõnu aktiivsest tegutsemisest, elades koos kasvajaga.
¤ Oma elustiili
muutmisega on tegelikult võimalik takistada mõnede
tavalisemate kasvajaliikide tekkimist.
¤ Soovijatel on
võimalik saada infot ja on asju, mida saab enda heaks
teha, näiteks patsientidena toetada üksteist võitluses
tõvega või, lähedase inimesena, püüda
igal viisil aidata ja julgustada. Ja see on tähtis.
Võib paista kergem ja isegi ohutum vältida neid küsimusi
miks?, mis põhjusel on tekkinud niisugune haigus
nagu pahaloomuline kasvaja? - ja jätta kõik arstide
hooleks. Aga see ei ole kõige parem tee.
Londoni Kuningliku Marsdeni Haigla juhataja Robert Tiffany
on öelnud: Uurimine on näidanud, et mida teadlikumad
on patsiendid oma haigusest ja selle ravist, seda paremini suudavad
nad ise endaga toime tulla, seda parem on nende füüsiline
ja emotsionaalne enesetunne.
Ja sama kehtib kahtlemata ka haige lähedaste kohta. Loomulikult
on küsimusi, millele ei ole võimalik ammendavalt
vastata, kuid on palju asju, mida peab koos läbi arutama.
Alustame kõige tähtsamast.
K: Mida siis vähk tegelikult endast kujutab?
V: Kuigi me mõtleme selle all ühte haigust,
on mõiste vähkkasvaja üldnimetuseks
rohkem kui sajale eri haigusele, millele on iseloomulik keharakkude
ohjeldamatu vohamine.
Normaalsed kehakoed koosnevad üksikutest ehitusdetailidest
ehk rakkudest, mis pidevalt kasvavad ja jagunevad, et asendada
surnud rakke. Terves kehas on rakkude uuenemine ja hävimine
enam-vähem tasakaalus. Ei ole päris selge, kuidas rakk
teab, mida ta peab tegema -igas rakus on kaasasündinud mudel,
nagu mikroskoopiline arvuti, mis on programmeeritud tootma õige
suuruse ja kujuga rakke - iga kehaosa jaoks. Mõnikord
läheb see kompuuter rikki, lubades mõnedel
rakkudel muuta oma kuju ja kasvada kiiremini, kui vaja on. Selle
tagajärjeks on rakkude plahvatuslik paljunemine ja kui keha
oma kaitsesüsteemid nendele vohajatele vastu ei astu, siis
tekibki kas vaja ehk tuumor.
K: Kas kõik kasvajad on ohtlikud?
V: Õnneks ei ole kõik kasvajad pahaloomulised
ehk vähkkasvajad. Osa neist on healoomulised. Healoomulise
ja pahaloomulise kasvaja vahe on selles, et healoomulise kasvaja
rakud jäävad kasvaja kesta sisse, levimata keha muudesse
piirkondadesse. Kui healoomulise kasvaja vohamine hakkab tekitama
probleeme, tuleb ta eemaldada. Kuid sel ei ole midagi ühist
murettekitava pahaloomulise kasvajaga, mille rakud lõhustavad
ümbritsevaid kudesid ja levivad vereringe või lümfiteede
kaudu, moodustades ka teistes kehaosades uusi kasvajaid või
siirdeid.
K: Miks muutuvad mõned rakud pahaloomuliseks?
V: See on küsimus, millele ei ole siiani leitud
ammendavat vastust, kuid on mitmesuguseid teooriaid selle kohta,
mis rikub rakusisese mikroarvuti nõnda, et
see hakkab andma raku kasvu ja arengut mõjutavat väära
informatsiooni.
Meid ümbritsevas maailmas on vähi teket soodustavaid
aineid, mida nimetatakse kantserogeenideks. Mõned neist
on inimese enda tekitatud, näiteks ränihappesoolad
ja tubaka põlemisel tekkiv tõrv sigarettides, mõned
aga looduses juba valmis kujul olemas, näiteks radioaktiivsed
ained, mis meie teades või teadmata meie organismi satuvad.
Kantserogeenseteks, pahaloomulisi kasvajaid tekitavateks peetakse
ka paljusid kemikaale. Kahtluse all on teatavad pestitsiidid,
mõned keemilised toidulisandid ja -värvid, tööstuslikult
toodetud värvid ja säilitusained.
Lisaks neile on leitud, et mõned pahaloomulised kasvajad
suguorganites on seotud hormonaalse nivooga*. Mõnede pahaloomuliste
kasvajate teket seostatakse ka viirustega (näiteks emakakaelavähk).
* Värskemad uurimused on näidanud, et naissuguhormoonid
(östrogeenid) toimivad vähiriski suurendavalt, ilma
et seda oleks põhjust häireks pidada. (Toim.)
K: Kas kantserogeensed ained tekitavad igal juhul
vähki?
V: Tõenäoliselt mitte. Paljud inimesed
on olnud pikka aega kantserogeensete ainete mõju all,
kuid neil ei ole ilmnenud mingeid tõsiseid probleeme,
kuna organismi immuunsussüsteem hävitab pahaloomulised
rakud enne, kui neist moodustuvad kasvajad.
Isegi siis, kui kasvajad on juba tekkinud, võitleb
mõnikord loodus ise nende vastu. See tuli ilmsiks seoses
neeru siirdamise operatsiooniga. Opereeriv kirurg ei märganud,
et siiratud neerus oli tilluke pahaloomuline kasvaja. Nagu harilikult
pärast sedalaadi operatsioone, anti ka seekord patsiendile
ravimeid, mis pidid pärssima ta oma immuunsussüsteemi,
et organism võõrast neeru endast eemale ei tõrjuks.
Neeru omaksvõtmine laabus hästi, kuid mõne
aja pärast sama mehe kopsudest tehtud röntgenipilt
näitas, et kopsus olid kasvajasiirded, mis oma loomult olid
pahaloomulise neerukasvaja tüüpilised kaaslased. Viivitamatult
tehti röntgenipilt ka siiratud neerust ja avastati sealt
kiiresti arenenud ja nüüd juba hõlpsasti märgatav
pahaloomuline kasvaja, millest olid lähtunud siirded kopsu.
Et päästa mehe elu, jäeti otsekohe ära
tema loomulikku immuunsussüsteemi pärssivad ravimid,
et anda organismile võimalus asuda ise võitlusse
kasvaja vastu. Siiratud neer lakkas kohe toimimast, mees hakkas
jälle sõltuma dialüüsist, kuid organism
hävitas ka pahaloomulise kasvaja siirded mehe kopsudes.
K: Miks inimese loomulik immuunsussüsteem alati
mõjule ei pääse?
V: Selle küsimusega jõudsime juba ägeda
poleemika alale. Mõned uurijad oletavad, et see on kulumisprotsess.
Kui kantserogeensete ainete mõju on olnud väga pikaajaline,
on eriti vanemate inimeste puhul keharakud vananenud, nad võivad
hõlpsamini alla anda ja pahaloomuliseks muutuda. On tõepoolest
nii, et inimese vananedes vastupanuvõime väheneb
ja vähki haigestumise oht suureneb.
Teised uurijad kaitsevad kindlalt seisukohta, et probleemid
hakkavad tekkima siis, kui meie organism peab taluma kroonilist
põletikku, kui toit sisaldab palju loomseid rasvu ning
süsivesikuid ja vähe looduslikke vitamiine, mineraalaineid
ning seedimist soodustavaid kiudaineid. Samuti on kahjulik pikaajaline
emotsionaalne ja füüsiline stress.
Stressist lähtuvad kasvajavormid on väga vastuoluline
teema, aga seda teooriat on toetanud paljud inimesed, kes seostavad
oma haiguse algust ränga stressiga, mida on põhjustanud
näiteks lähedase inimese kaotus, töölt koondamine
või mõni muu kriisiolukord. Loomulikult oleme me
kõik ühel või teisel ajal sunnitud läbi
elama kriise, mis muudavad meie elu, kuid sellegipoolest ei taba
igaüht veel pahaloomuline kasvaja või südameatakk.
Tundub, et sel puhul on pigem tähtis, kuidas me stressiga
toime tuleme, aga mitte stress iseenesest.
Vaatamata paljude seisukohtade lahknevusele, paistavad asjatundjad
olema ühel nõul selles, et pahaloomulise kasvaja
tekkimisel on väga harva ainult üks põhjus.
Enamasti tuleneb see paljude asjade koosmõjust, mis rikub
organismi tasakaalu ja soodustab negatiivseid muutusi.
K: Lähedase inimese vähk tekitab stressiolukorra.
Kuidas sellega toime tulla nii, et me selle stressi tõttu
ise haigeks ei jää?
V: Me peame arvestama, et pahaloomulise kasvajaga silmitsi
olemine on väga stressitekitav kogemus kogu perele. Kuid
samas peame meeles pidama, et stress võib olla destruktiivne
(lammutav) või konstruktiivne (loov) - vastavalt meie
reageeringule. On olemas praktilised moodused, kuidas selle stressiga
hakkama saada (käsitleme seda põhjalikumalt tagapool),
kuid esimene samm on see, et me peaksime kandma nii hästi
kui võimalik hoolt oma tervise ja hea käekäigu
eest, olema tähelepanelik hoiatavate märkide suhtes
ning arvestama kõiki pisiasju, mida me enda heaks teha
saame.
2. MÄRGID JA PÕHJUSED
Kuna vähkkasvaja põhjustab kõige rohkem
muret oma levimise tõttu, siis on HEA, kui see
avastatakse varakult ning ravi alustatakse algstaadiumis. Ühtede
haigusvormide puhul on see hõlpsam kui teiste puhul, kuna
mõnes kehaosas on kasvaja väga ära peidetud
ning annab endast vähe või ei anna üldsegi märku.
On siiski teatavad hoiatavad märgid, mis ei pea alati just
viitama millelegi pahaendelisele, kuid mille suhtes peab arstiga
konsulteerima. Ja seda arst küll ei arva, et me ilmaasjata
tema aega raiskame.
HOIATAVAD MÄRGID
¤ Kõva tükk
või ebaharilik tihend ükskõik kus, eriti aga
rinnas. Samuti tuleks tähele panna muutusi rinnanibu kujus
ja eritist sellest.
¤ Kõrvalekalded
soolestiku normaalsest tegevusest, kas kõhulahtisuse või
kõhukinnisuse poole, ja/või verejooks pärasoolest.
¤ Valu või
vaevused urineerimisel, veri uriinis.
¤ Suuhaavand, mis
ei taha paraneda.
¤ Hääle
kähisemine, pidev köha või neelamisraskused.
¤ Pidevad seedehäired
või oksendamine.
¤ Verejooks väljaspool
tavalist menstruatsiooniaega, üldse igasugune verejooks
pärast menopausi või ebaharilik eritis.
¤ Nahahaavand,
mis ei taha paraneda, soolatüügas või sünnimärk,
mis veritseb, muudab värvi, kuju või suurust.
AVASTAMINE
Mõnesid kasvajaid saab varakult avastada lihtsate valutute
menetlustega, mis muutuvad üha kättesaadavamaks. Seda
nimetatakse vähi diagnostikaks.
¤ Kopsuröntgeniga
saab kopsus avastada varases staadiumis kasvaja.
¤ Regulaarne
hammaste kontroll tagab, et hambaarst märkab iga muutust
teie suus, ka limanahkadel.
¤ Emakakaelast
võetud proovi uurimine mikroskoobi all aitab rakkudes
esinevaid kahtlustäratavaid muutusi varakult avastada ja
ravida enne, kui need muutuvad pahaloomuliseks.
¤ Rindade kontrolli
kõige lihtsam moodus on, et naine ise regulaarselt korra
kuus vaatab üle ja kompab läbi oma rinnad, et ta teaks,
mis on tema puhul normaalne, ja avastaks otsekohe mistahes muutused,
kui need avalduma hakkavad. On olemas broshüüre, kus
antakse üksikasjalisi juhiseid, kuidas seda teha, samuti
saab sellekohast nõu vähiliidu nõuandekeskusest,
onkoloogidelt ja naistekliinikutest (vt Kasulikke aadresse).
Mõnel naisel on juba algusest peale kämbulised
rinnad. See teeb raskeks vahetegemise, mis on normaalne ja mis
mitte. Mõnel naisel on keskmisest suurem risk seetõttu,
et perekonnas on rinnavähki varem esinenud. Mõlemal
juhul on vajalik spetsiaalne arstlik läbivaatus. Arst või
eriväljaõppega õde vaatab naise kord aastas
läbija kui on vaja, siis tehakse mammogramm. See on spetsiaalne
naise rinnanäärme röntgenoloogiline uuring, mille
abil on võimalik avastada kasvajat varases staadiumis,
kui see ei ole veel kombatav.
Kõik need läbivaatusviisid on lihtsad, valutud
ja hõlpsasti kättesaadavad, kuid sageli me neid ei
kasuta, sest oleme kas liiga hõivatud, liiga häbelikud
või ei mõtle sellele üldse. Muidugi,
nii oleks õige teha küll... peaksin selle plaani
võtma, aga praegu... Nii ei tohi! Iga samm, mille
me oma tervise heaks ette võtame, on vaeva väärt.
Seega, kui on võimalik kontrollis käia, siis tuleb
seda teha, ja kui keegi seda võimalust teile pakkuma ei
tule, otsige seda ise.
POSITIIVNE TEGEVUS
Arstid on ikka enam ja enam veendunud, et kui kasutusele võtta
teatavad profülaktilised abinõud, saab vähendada
kõige suurema esinemissagedusega kasvajaid, nagu näiteks
naha-, rinna-, soolestiku-ja kopsukasvaja.
Suitsetamine. Kopsuvähki on kindlalt seostatud
suitsetamisega; mittesuitsetajatel esineb seda harva. See tähendab,
et kuigi suitsetamisharjumusest on raske loobuda, oleks endastmõistetav
seda teha. Hiljuti avaldatud statistilised andmed näitavad,
et mittesuitsetajatel, kes elavad ja töötavad koos
suitsetajatega ning on sunnitud sisse hingama suitsust saastatud
õhku, on samuti suurenenud risk haigestuda. Võitlus
suitsetamise keelamise eest mõnedes tööruumides,
kinodes, rongides, bussides ja teistes avalikes kohtades on asi,
mida saame teha kõik.
Toitumine. Kõik need toidud, millest ma
tõeliselt mõnu tunnen, teevad kas paksuks või
tekitavad mingi hirmsa haiguse, kurtis mu sõber
Susie. Asi poleks nii hull, kui kõik asjatundjad
oleksid ühel nõul, aga ikka ja jälle tuleb välja,
et nad räägivad üksteisele vastu.
Ma sain aru küll, mida Susie silmas pidas. On väga
palju kirjutatud ja vaieldud, missugune siis õigupoolest
on tervislik toitumine, ning alati ei ole eriti palju kasu võrdlustest,
mida me siin Läänes sööme ja mida jaapanlased
või mõned vähetuntud Aafrika suguharud toiduks
tarvitavad. Võib olla väga rahustav teada, et jaapanlaste
seas ei ole rinna- ja sooltevähk eriti levinud. Kuid siis
saame teada, et nende toit, kuhu kuulub toores kala, sõnajalgtaimed,
vürtsitatud riis ja asbestirikkad toidulisandid, põhjustavad
suurenenud riski maovähi tekkeks. Nii et selles suunas toitumistavasid
muuta ei ole kuigi ahvatlev!
Kas siis tõesti on nii oluline, mida me sööme,
eriti kui kasvaja tekkimisel ei ole üht kindlalt määratletud
põhjust? Paljud arstid kinnitavad, et toitumisel on tõepoolest
suur tähtsus. Rikkaliku kiudainesisalduse ja vähese
suhkrusisaldusega toidu tarvitamine iseenesest ei ole takistuseks
vähktõppe haigestumisel. Kuid on olemas teatavad
märgid, mis näitavad, et neil inimestel, kelle toit
sisaldab rohkesti loomseid rasvuja vähe kiudaineid, on maovähki
haigestumise tõenäosus suurem kui teistel. Sedalaadi
söömisharjumused võivad põhjustada ka
kaalu liigset suurenemist ja rinna- ning emakavähk esineb
sagedamini just ülekaalulistel naistel. Võttes arvesse
veel asjaolu, et niisuguste toitumisharjumustega inimestel on
ka suurem soodumus haigestuda suhkurtõppe ja jääda
südamehaigeks, on oluline hoiduda ülekaalust ja minna
üle toidule, mis sisaldaks rohkesti kiudaineid, vähe
loomseid rasvu ja suhkrut.
Kiudainesisalduse suurendamiseks toidus tuleb süüa:
¤ rohkem täisteraleiba,
värsket puu- ja aedvilja,
¤ vähem saia,
konserve ja kiirtoitu.
Loomsete rasvade vähendamiseks toidus tuleb süüa:
¤ rohkem kaunvilju
(eriti ube), kala ja kanaliha,
¤ vähem punast
liha,
¤ rohkem lahjat
piima, väherasvast juustu ja margariini,
¤ vähem täispiimatooteid.
Suhkrusisalduse vähendamiseks toidus tuleb süüa:
¤ vähem valget
suhkrut ja seda sisaldavaid maiustusi. (Seda arvestades tuleb
hoolega lugeda pakenditele lisatud selgitusi.)
Need soovitused käivad tervisliku eluviisi juurde üldse.
Kui need samal ajal aitavad ka haigusi ära hoida, siis seda
parem. Meil ei ole midagi kaotada, võita võime
aga kõik!
Päevitamine. Ei ole kahtlust, et sügav kuldpruun
päevitus lisab kehale ilu. Kuid oma pruunistumishasarti
peame arukalt pidurdama, eriti kui meil on õrn nahk, mis
pruunistumise asemel muutub pigem tedretähniliseks ja hakkab
punetama. Liigne päikesevõtmine suurendab nahavähiriski,
nii et parem on jääda kahvatuks ja huvitavaks!
See ei kõla võibolla küll eriti kaasakiskuvalt,
kuid nii selle otsuse juures kui ka teiste sammude puhul, mida
oma tervise heaks teeme, peab meil olema julgust iseseisvateks
otsusteks, ning kui vaja, teistest erinemiseks. See kõik
aitab meil asjadest aru saada ja nende hinda arvestada (rohkem
aja ja vaimujõu kui raha kulutamise mõttes) ning
vastutada oma käekäigu eest. |