V Ä H I A B I

Teavet ja praktilisi nõuandeid haigele ja tema lähedastele

Marion Stroud

Originaalteos: Marion Stroud Cancer Help. A Lion Book, 1993

Tõlkija - Helju Jüssi, Tallinn 1999


 Raamat MS Wordi dokumendina, (pakitud zip formaadis, 180 Kb)

 Raamat pdf formaadis (539 Kb)

 SISUKORD

Eessõna
Esimene osa. Algjärk

1. Tavalised küsimused
2. Märgid ja põhjused
3. Kontroll, kontroll
4. Silmitsi diagnoosiga
5. Mured ja nende jagamine
6. Iseendast arusaamine
7. Patsiendid on inimesed
8. Ravi talumine
9. Koostöö

Teine osa.
Vahejärk

10. Esimesed päevad kodus
11. Pika haiguse üksindus
12. Kui ees seisab pikk teekond
13. Kus on Jumal, kui ma hädas olen?
14. Leebem vastuseis vähile

Kolmas osa.
Lõppjärk

15. Viimne võitlus
16. Viimse hingetõmbeni koos

Järelsõnad

Kirjandust
Kasulikke aadresse

Ainejuht


 AUTORI TÄNUAVALDUSED

“Ükski inimene pole saareke meres” - see on tõsi, kui silmas pidada paljude inimeste kogemustel põhineva raamatu kirjutamist, nagu on see, mida praegu käes hoiate. On võimatu ükshaaval tänada kõiki, kel on oma osa selle raamatu sünniloos, sest paljud nende hulgast, kes mulle abiks olid, ja enamik neist, kes mulle oma loo rääkisid, ei soovi, et ma nende isikuid avaldaksin. Nende nimed ja konkreetsed olud on muudetud, et hoida nende privaatsust. Nende hulgast, kes olid nõus oma kogemustest täiesti avalikult rääkima, olen eriliselt tänu võlgu Penny Brohnile ja teistele Bristoli Vähiabi Keskuse töötajatele. Ka olen tänulik doktor Edwin Martinile, kes praktiseeriva arstina mulle tarka nõu andis, samuti õele Trudy Bundayle ning koduhoolde- ja sotsiaaltöötajale proua Clarissa Robinsonile, kes teevad oma igapäevast tööd vähihaigetega Moggerhangeri lähedal Sue Ryderi hooldekodus. Ja lõpuks - see raamat oleks jäänud kirjutamata, kui mind nõu ja jõuga ei oleks toetanud mu sõbrad ning eriti mu abikaasa ja pere, kes osutusid selle töö suhtes uskumatult suurt mõistmist, sest meil kõikidel tuli rohkem kui üks kord elada üle kirjatöö tegemisega seotud tormipuhanguid.


EESSÕNA

Mu mees pani telefonitoru vaikselt tagasi hargile ja vaatas minu poole. Mul oli juba enne seda väga kehv tunne, aga nähes nüüd ta silmades leebet osavõtlikkust, tundsin, kuidas mu kõhus kõik pöörama hakkas.

“Mis ta ütles?” Mu huuled ei tahmud küsimust moodustades sõna kuulata.

“Ma kardan, et lood on kehvad.” Ta tegi pausi, püüdes sõnastada seda, mida sõnastada tundus olevat võimatu.

“Kirurg ütleb, et su isal on kõhunäärme kasvaja. Seda ei saa opereerida. Neil ei ole võimalik seda eemaldada, puuduvad ka muud ravivõimalused... Nad on teinud kõik, et tema vaevusi vähendada, aga...” Ta võttis mind oma kaenlasse ja ei rääkinud rohkem.

“Kui palju talle veel aega antakse?” Mu hääl kõlas võõralt ja hirmus kaugelt, meie kodune magamistuba tundus külm ja ebasõbralik.

“Seda on võimatu täpselt ütelda, aga tegemist on nädalate või kuudega, mitte aastatega.”

“See ei saa olla tõsi... Peab ju olema võimalik midagi teha... Ta ei näe üldse nii haige välja!” Minus tõusis protest ja viha. Mu isa oli alati olnud nii lustlik ja energiline. Ta oli alles mõne kuu eest saanud seitsmekümne kolme aastaseks, kuid sageli pidasid võõrad teda kümme aastat nooremaks. Kui ta oli kohtunikuks kriketimängus või sõidutas oma autoga võistlustele kooli jalgpallimeeskonda, kuhu kuulusid ka mu pojad David ja Angus, arvasid treenerid, et ta on poiste onu, mitte nende vanaisa. Ta oli alles eelmisel päeval enne haiglasseminekut olnud meie kohalikus kristlikus raamatupoes, abistanud raskete kandekottidega “vanaprouasid”, kui need riiulite vahel raamatuid sirvisid, ja heitnud nalja kärsituks muutunud jõnglastega. Tema jaoks ei tähendanud vanus midagi muud kui aastanumbrit mingil dokumendil. Ta tundis elust mõnu - ja nüüd äkki, jube lugu, ütleb arst, et ta elu on ohus... et tal ei ole jäänud enam palju aega. Diagnoosiks pandi pahaloomuline kasvaja ja paistab, et see tähendab lõppu.

Aga tegelikult ei olnud see lõpp... see oli hoopis algus. Siitpeale algasid küsimused. Konkreetsed küsimused haiguse kohta: miks? kuidas? mis siis, kui...? Emotsioonidega seotud küsimused: mida ta ise seejuures tunneb? Kuidas tunneb ennast inimene, kes seisab silmitsi eluohtliku haigusega? Kuidas peame sellesse suhtuma meie teised, kuidas peame väljendama oma armastust, kuidas suudame taluda oma kartusi, kanda kogu seda muret? Ja hingega seotud küsimused: on see siis Jumala tahe? Kas ta hoolib sellest? Kas ta saab teha imet? Kui see on tema võimuses, kas ta siis teeb seda? Kas mees, kes on elust jõudnud rõõmu tunda juba kauem kui seitsekümmend aastat, mis on piibli järgi elukaare pikkuseks, võib arvestada niisuguse eesthooldusega? Kas ta võib loota nii erilist kohtlemist?

Kas me peaksime palvetama, olukorda kuidagi mõjutama, võitlema... või lihtsalt kõik selle vastu võtma, mis meile peale pannakse... sellega leppima... ja ütlema: “Sinu tahtmine sündigu”? Me loodame, et tervis taastub, kuid kellest see oleneb... ja kas tervenemine algab ja lõpeb mingi kehalise ilminguga või on selles midagi rohkemat?

Meie perele, nagu tuhandetele teistele peredele enne ja pärast meid, oli see haigus ja vähidiagnoos pöördepunktiks, mis puudutas ja muutis meid kõiki. Jõudsime oma ühises elus täiesti ootamatusse ja senitundmatusse olukorda, oli väga vähe tähiseid, mis oleksid näidanud, kuidas tee edasi läheb, ja see oli hetk, kust algasid mu otsingud, et leida vastuseid üleskerkinud küsimustele.

Iga inimene on kordumatu. Samuti reageerib iga inimene vähki haigestumisele isemoodi ja elab seda üle omamoodi. Kuid on olemas palju põhiküsimusi, millele otsib vastust (ja vajab vastust) enamik meist, ja on tähtis, et seda teistega jagatakse. Teadmine, et ka teised on pidanud võitlema samasuguse ängistuse või üksildustundega, võimaldab meil käia oma teed omaenda lootuste ja hirmudega pisut kindlamalt ja rahulikumalt kui muidu.

Raamat ei asenda inimest. Kuid neile, kel on raske leida teise inimese tuge, tahab see raamat olla sõbraks, kes aitab leida valgusekiirt pimeduses ja pakub seltsi üksinduses, sest kõikidel, kes selle raamatu lehekülgedel oma üleelamistest ja arusaamadest jutustavad, on olemas isiklik kogemus, mis tunne on olla silmitsi vähihaigusega.


ESIMENE OSA - ALGJÄRK

1. TAVALISED KÜSIMUSED

“On üks asi, mida mul tõenäoliselt ei olekski ehk vaja rõhutada.” Meie füsioteraapiaõpetaja tegi siinkohal pausi ja suunas meile terase pilgu, et teha kindlaks, kas me teda ikka veel kuulame. “On mõned teemad, mida me oma patsientidega üldse ei käsitle... need on seks... poliitika... religioon... ja... eluohtlikud haigused... mm... eriti vähk.”

See oli kakskümmend viis aastat tagasi. Enam ei ole poliitika ja religioon tabuteemad, nagu pole sekski. Seksist räägitakse meie haiglapalatites ja protseduuritubades tõenäoliselt niisama vabalt kui TV ajaviitesaadeteski. Kuid “eluohtlikud haigused, eriti vähk” ... sellega on tõepoolest täiesti teine lugu!

Ühiskonnas, kus uhkeldatakse avameelsuse ja julgusega, on vähk, hoolimata paljude vaprate inimeste pingutustest, ikka veel sõna, millesse paljud inimesed suhtuvad ebauskliku hirmuga. Nad hoiduvad seda sõna tarvitamast, justkui võiks selle haiguse nimetamata jätmine haigust ennast rääkijast eemale hoida. Ja hoolimata sellest, et vähktõbi on surmaga lõppevate haiguste hulgas südame- ja vereringehaiguste järel teisel kohal, tabades läänemaailmas iga neljandat inimest, teame hämmastavalt vähe sellest, mida vähk endast õigupoolest kujutab, kuidas ta tekib ja kuidas selles olukorras hakkama saada.

Enamik meist arvab, et vähidiagnoos on automaatselt nagu surmaotsus. See ei ole üldse õige. On tõsi, et iga vähijuhtum on isemoodi ja haiguse kulg ning selle allumine ravile on iga haige puhul erinev. See tähendab, et arstil või kellelgi teisel on võimatu täpselt ennustada, kuidas haigel läheb. Muidugi võib see kuuluda halbade uudiste hulka, sest sellisest teadmatusest sugenevaid hirme on väga raske taluda. Kuid sellesse võib suhtuda ka lootusega. Pealegi, kui keegi ei hakka ennustama, mis võib juhtuda, siis ei pruugi tekkida ka tunnet, et ettekuulutus läheb täide, tervis läheb väga halvaks või et surm tuleb teatud ajal juba üksnes sellepärast, et nii arvatakse.

Ainult Jumal teab, mida toob järgmine nädal, järgmine kuu või järgmine aasta, ja igaüks meist, oleme siis haiged või terved, võib otsustada ainult tänase päeva üle. Me ei saa muuta minevikku, kuid me saame tulevikku kartes varjutada oma olevikku. Ja isegi siis, kui oleme silmitsi vähihädadega, on olemas ka väga elujaatavaid tõsiasju. Toome neist ära mõned.

¤       Arstiteadus ja ravivõtted arenevad pidevalt. Praegu peetakse pahaloomulise kasvaja mõningaid vorme potentsiaalselt ravitavateks (näiteks Hodgkini tõbi, laste leukeemia, testiikulikasvaja ja koriokartsinoom - väga harva esinev platsentakasvaja).

¤       Paljud inimesed on saanud tõhusat ravi ja kuigi nende pahaloomuline kasvaja ei ole kadunud täielikult, saavad nad palju aastaid tunda mõnu aktiivsest tegutsemisest, elades koos kasvajaga.

¤       Oma elustiili muutmisega on tegelikult võimalik takistada mõnede tavalisemate kasvajaliikide tekkimist.

¤       Soovijatel on võimalik saada infot ja on asju, mida saab enda heaks teha, näiteks patsientidena toetada üksteist võitluses tõvega või, lähedase inimesena, püüda igal viisil aidata ja julgustada. Ja see on tähtis. Võib paista kergem ja isegi ohutum vältida neid küsimusi — miks?, mis põhjusel on tekkinud niisugune haigus nagu pahaloomuline kasvaja? - ja jätta kõik arstide hooleks. Aga see ei ole kõige parem tee.

Londoni Kuningliku Marsdeni Haigla juhataja Robert Tiffany on öelnud: “Uurimine on näidanud, et mida teadlikumad on patsiendid oma haigusest ja selle ravist, seda paremini suudavad nad ise endaga toime tulla, seda parem on nende füüsiline ja emotsionaalne enesetunne.”

Ja sama kehtib kahtlemata ka haige lähedaste kohta. Loomulikult on küsimusi, millele ei ole võimalik ammendavalt vastata, kuid on palju asju, mida peab koos läbi arutama. Alustame kõige tähtsamast.

K: Mida siis vähk tegelikult endast kujutab?

V: Kuigi me mõtleme selle all ühte haigust, on mõiste “vähkkasvaja” üldnimetuseks rohkem kui sajale eri haigusele, millele on iseloomulik keharakkude ohjeldamatu vohamine.

Normaalsed kehakoed koosnevad üksikutest ehitusdetailidest ehk rakkudest, mis pidevalt kasvavad ja jagunevad, et asendada surnud rakke. Terves kehas on rakkude uuenemine ja hävimine enam-vähem tasakaalus. Ei ole päris selge, kuidas rakk teab, mida ta peab tegema -igas rakus on kaasasündinud mudel, nagu mikroskoopiline arvuti, mis on programmeeritud tootma õige suuruse ja kujuga rakke - iga kehaosa jaoks. Mõnikord läheb see “kompuuter” rikki, lubades mõnedel rakkudel muuta oma kuju ja kasvada kiiremini, kui vaja on. Selle tagajärjeks on rakkude plahvatuslik paljunemine ja kui keha oma kaitsesüsteemid nendele vohajatele vastu ei astu, siis tekibki kas vaja ehk tuumor.

K: Kas kõik kasvajad on ohtlikud?

V: Õnneks ei ole kõik kasvajad pahaloomulised ehk vähkkasvajad. Osa neist on healoomulised. Healoomulise ja pahaloomulise kasvaja vahe on selles, et healoomulise kasvaja rakud jäävad kasvaja kesta sisse, levimata keha muudesse piirkondadesse. Kui healoomulise kasvaja vohamine hakkab tekitama probleeme, tuleb ta eemaldada. Kuid sel ei ole midagi ühist murettekitava pahaloomulise kasvajaga, mille rakud lõhustavad ümbritsevaid kudesid ja levivad vereringe või lümfiteede kaudu, moodustades ka teistes kehaosades uusi kasvajaid või siirdeid.

K: Miks muutuvad mõned rakud pahaloomuliseks?

V: See on küsimus, millele ei ole siiani leitud ammendavat vastust, kuid on mitmesuguseid teooriaid selle kohta, mis rikub rakusisese “mikroarvuti” nõnda, et see hakkab andma raku kasvu ja arengut mõjutavat väära informatsiooni.

Meid ümbritsevas maailmas on vähi teket soodustavaid aineid, mida nimetatakse kantserogeenideks. Mõned neist on inimese enda tekitatud, näiteks ränihappesoolad ja tubaka põlemisel tekkiv tõrv sigarettides, mõned aga looduses juba valmis kujul olemas, näiteks radioaktiivsed ained, mis meie teades või teadmata meie organismi satuvad. Kantserogeenseteks, pahaloomulisi kasvajaid tekitavateks peetakse ka paljusid kemikaale. Kahtluse all on teatavad pestitsiidid, mõned keemilised toidulisandid ja -värvid, tööstuslikult toodetud värvid ja säilitusained.

Lisaks neile on leitud, et mõned pahaloomulised kasvajad suguorganites on seotud hormonaalse nivooga*. Mõnede pahaloomuliste kasvajate teket seostatakse ka viirustega (näiteks emakakaelavähk).

* Värskemad uurimused on näidanud, et naissuguhormoonid (östrogeenid) toimivad vähiriski suurendavalt, ilma et seda oleks põhjust häireks pidada. (Toim.)

K: Kas kantserogeensed ained tekitavad igal juhul vähki?

V: Tõenäoliselt mitte. Paljud inimesed on olnud pikka aega kantserogeensete ainete mõju all, kuid neil ei ole ilmnenud mingeid tõsiseid probleeme, kuna organismi immuunsussüsteem hävitab pahaloomulised rakud enne, kui neist moodustuvad kasvajad.

Isegi siis, kui kasvajad on juba tekkinud, võitleb mõnikord loodus ise nende vastu. See tuli ilmsiks seoses neeru siirdamise operatsiooniga. Opereeriv kirurg ei märganud, et siiratud neerus oli tilluke pahaloomuline kasvaja. Nagu harilikult pärast sedalaadi operatsioone, anti ka seekord patsiendile ravimeid, mis pidid pärssima ta oma immuunsussüsteemi, et organism võõrast neeru endast eemale ei tõrjuks.

Neeru omaksvõtmine laabus hästi, kuid mõne aja pärast sama mehe kopsudest tehtud röntgenipilt näitas, et kopsus olid kasvajasiirded, mis oma loomult olid pahaloomulise neerukasvaja tüüpilised kaaslased. Viivitamatult tehti röntgenipilt ka siiratud neerust ja avastati sealt kiiresti arenenud ja nüüd juba hõlpsasti märgatav pahaloomuline kasvaja, millest olid lähtunud siirded kopsu.

Et päästa mehe elu, jäeti otsekohe ära tema loomulikku immuunsussüsteemi pärssivad ravimid, et anda organismile võimalus asuda ise võitlusse kasvaja vastu. Siiratud neer lakkas kohe toimimast, mees hakkas jälle sõltuma dialüüsist, kuid organism hävitas ka pahaloomulise kasvaja siirded mehe kopsudes.

K: Miks inimese loomulik immuunsussüsteem alati mõjule ei pääse?

V: Selle küsimusega jõudsime juba ägeda poleemika alale. Mõned uurijad oletavad, et see on kulumisprotsess. Kui kantserogeensete ainete mõju on olnud väga pikaajaline, on eriti vanemate inimeste puhul keharakud vananenud, nad võivad hõlpsamini alla anda ja pahaloomuliseks muutuda. On tõepoolest nii, et inimese vananedes vastupanuvõime väheneb ja vähki haigestumise oht suureneb.

Teised uurijad kaitsevad kindlalt seisukohta, et probleemid hakkavad tekkima siis, kui meie organism peab taluma kroonilist põletikku, kui toit sisaldab palju loomseid rasvu ning süsivesikuid ja vähe looduslikke vitamiine, mineraalaineid ning seedimist soodustavaid kiudaineid. Samuti on kahjulik pikaajaline emotsionaalne ja füüsiline stress.

Stressist lähtuvad kasvajavormid on väga vastuoluline teema, aga seda teooriat on toetanud paljud inimesed, kes seostavad oma haiguse algust ränga stressiga, mida on põhjustanud näiteks lähedase inimese kaotus, töölt koondamine või mõni muu kriisiolukord. Loomulikult oleme me kõik ühel või teisel ajal sunnitud läbi elama kriise, mis muudavad meie elu, kuid sellegipoolest ei taba igaüht veel pahaloomuline kasvaja või südameatakk. Tundub, et sel puhul on pigem tähtis, kuidas me stressiga toime tuleme, aga mitte stress iseenesest.

Vaatamata paljude seisukohtade lahknevusele, paistavad asjatundjad olema ühel nõul selles, et pahaloomulise kasvaja tekkimisel on väga harva ainult üks põhjus. Enamasti tuleneb see paljude asjade koosmõjust, mis rikub organismi tasakaalu ja soodustab negatiivseid muutusi.

K: Lähedase inimese vähk tekitab stressiolukorra. Kuidas sellega toime tulla nii, et me selle stressi tõttu ise haigeks ei jää?

V: Me peame arvestama, et pahaloomulise kasvajaga silmitsi olemine on väga stressitekitav kogemus kogu perele. Kuid samas peame meeles pidama, et stress võib olla destruktiivne (lammutav) või konstruktiivne (loov) - vastavalt meie reageeringule. On olemas praktilised moodused, kuidas selle stressiga hakkama saada (käsitleme seda põhjalikumalt tagapool), kuid esimene samm on see, et me peaksime kandma nii hästi kui võimalik hoolt oma tervise ja hea käekäigu eest, olema tähelepanelik hoiatavate märkide suhtes ning arvestama kõiki pisiasju, mida me enda heaks teha saame.


2. MÄRGID JA PÕHJUSED

Kuna vähkkasvaja põhjustab kõige rohkem muret oma levimise tõttu, siis on HEA, kui see avastatakse varakult ning ravi alustatakse algstaadiumis. Ühtede haigusvormide puhul on see hõlpsam kui teiste puhul, kuna mõnes kehaosas on kasvaja väga ära peidetud ning annab endast vähe või ei anna üldsegi märku. On siiski teatavad hoiatavad märgid, mis ei pea alati just viitama millelegi pahaendelisele, kuid mille suhtes peab arstiga konsulteerima. Ja seda arst küll ei arva, et me ilmaasjata tema aega raiskame.

HOIATAVAD MÄRGID

¤       Kõva tükk või ebaharilik tihend ükskõik kus, eriti aga rinnas. Samuti tuleks tähele panna muutusi rinnanibu kujus ja eritist sellest.

¤       Kõrvalekalded soolestiku normaalsest tegevusest, kas kõhulahtisuse või kõhukinnisuse poole, ja/või verejooks pärasoolest.

¤       Valu või vaevused urineerimisel, veri uriinis.

¤       Suuhaavand, mis ei taha paraneda.

¤       Hääle kähisemine, pidev köha või neelamisraskused.

¤       Pidevad seedehäired või oksendamine.

¤       Verejooks väljaspool tavalist menstruatsiooniaega, üldse igasugune verejooks pärast menopausi või ebaharilik eritis.

¤       Nahahaavand, mis ei taha paraneda, soolatüügas või sünnimärk, mis veritseb, muudab värvi, kuju või suurust.

AVASTAMINE

Mõnesid kasvajaid saab varakult avastada lihtsate valutute menetlustega, mis muutuvad üha kättesaadavamaks. Seda nimetatakse vähi diagnostikaks.

¤       Kopsuröntgeniga saab kopsus avastada varases staadiumis kasvaja.

¤       Regulaarne hammaste kontroll tagab, et hambaarst märkab iga muutust teie suus, ka limanahkadel.

¤       Emakakaelast võetud proovi uurimine mikroskoobi all aitab rakkudes esinevaid kahtlustäratavaid muutusi varakult avastada ja ravida enne, kui need muutuvad pahaloomuliseks.

¤       Rindade kontrolli kõige lihtsam moodus on, et naine ise regulaarselt korra kuus vaatab üle ja kompab läbi oma rinnad, et ta teaks, mis on tema puhul normaalne, ja avastaks otsekohe mistahes muutused, kui need avalduma hakkavad. On olemas broshüüre, kus antakse üksikasjalisi juhiseid, kuidas seda teha, samuti saab sellekohast nõu vähiliidu nõuandekeskusest, onkoloogidelt ja naistekliinikutest (vt Kasulikke aadresse).

Mõnel naisel on juba algusest peale kämbulised rinnad. See teeb raskeks vahetegemise, mis on normaalne ja mis mitte. Mõnel naisel on keskmisest suurem risk seetõttu, et perekonnas on rinnavähki varem esinenud. Mõlemal juhul on vajalik spetsiaalne arstlik läbivaatus. Arst või eriväljaõppega õde vaatab naise kord aastas läbija kui on vaja, siis tehakse mammogramm. See on spetsiaalne naise rinnanäärme röntgenoloogiline uuring, mille abil on võimalik avastada kasvajat varases staadiumis, kui see ei ole veel kombatav.

Kõik need läbivaatusviisid on lihtsad, valutud ja hõlpsasti kättesaadavad, kuid sageli me neid ei kasuta, sest oleme kas liiga hõivatud, liiga häbelikud või ei mõtle sellele üldse. “Muidugi, nii oleks õige teha küll... peaksin selle plaani võtma, aga praegu...” Nii ei tohi! Iga samm, mille me oma tervise heaks ette võtame, on vaeva väärt. Seega, kui on võimalik kontrollis käia, siis tuleb seda teha, ja kui keegi seda võimalust teile pakkuma ei tule, otsige seda ise.

POSITIIVNE TEGEVUS

Arstid on ikka enam ja enam veendunud, et kui kasutusele võtta teatavad profülaktilised abinõud, saab vähendada kõige suurema esinemissagedusega kasvajaid, nagu näiteks naha-, rinna-, soolestiku-ja kopsukasvaja.

Suitsetamine. Kopsuvähki on kindlalt seostatud suitsetamisega; mittesuitsetajatel esineb seda harva. See tähendab, et kuigi suitsetamisharjumusest on raske loobuda, oleks endastmõistetav seda teha. Hiljuti avaldatud statistilised andmed näitavad, et mittesuitsetajatel, kes elavad ja töötavad koos suitsetajatega ning on sunnitud sisse hingama suitsust saastatud õhku, on samuti suurenenud risk haigestuda. Võitlus suitsetamise keelamise eest mõnedes tööruumides, kinodes, rongides, bussides ja teistes avalikes kohtades on asi, mida saame teha kõik.

Toitumine. “Kõik need toidud, millest ma tõeliselt mõnu tunnen, teevad kas paksuks või tekitavad mingi hirmsa haiguse,” kurtis mu sõber Susie. “Asi poleks nii hull, kui kõik asjatundjad oleksid ühel nõul, aga ikka ja jälle tuleb välja, et nad räägivad üksteisele vastu.”

Ma sain aru küll, mida Susie silmas pidas. On väga palju kirjutatud ja vaieldud, missugune siis õigupoolest on tervislik toitumine, ning alati ei ole eriti palju kasu võrdlustest, mida me siin Läänes sööme ja mida jaapanlased või mõned vähetuntud Aafrika suguharud toiduks tarvitavad. Võib olla väga rahustav teada, et jaapanlaste seas ei ole rinna- ja sooltevähk eriti levinud. Kuid siis saame teada, et nende toit, kuhu kuulub toores kala, sõnajalgtaimed, vürtsitatud riis ja asbestirikkad toidulisandid, põhjustavad suurenenud riski maovähi tekkeks. Nii et selles suunas toitumistavasid muuta ei ole kuigi ahvatlev!

Kas siis tõesti on nii oluline, mida me sööme, eriti kui kasvaja tekkimisel ei ole üht kindlalt määratletud põhjust? Paljud arstid kinnitavad, et toitumisel on tõepoolest suur tähtsus. Rikkaliku kiudainesisalduse ja vähese suhkrusisaldusega toidu tarvitamine iseenesest ei ole takistuseks vähktõppe haigestumisel. Kuid on olemas teatavad märgid, mis näitavad, et neil inimestel, kelle toit sisaldab rohkesti loomseid rasvuja vähe kiudaineid, on maovähki haigestumise tõenäosus suurem kui teistel. Sedalaadi söömisharjumused võivad põhjustada ka kaalu liigset suurenemist ja rinna- ning emakavähk esineb sagedamini just ülekaalulistel naistel. Võttes arvesse veel asjaolu, et niisuguste toitumisharjumustega inimestel on ka suurem soodumus haigestuda suhkurtõppe ja jääda südamehaigeks, on oluline hoiduda ülekaalust ja minna üle toidule, mis sisaldaks rohkesti kiudaineid, vähe loomseid rasvu ja suhkrut.

Kiudainesisalduse suurendamiseks toidus tuleb süüa:

¤       rohkem täisteraleiba, värsket puu- ja aedvilja,

¤       vähem saia, konserve ja kiirtoitu.

Loomsete rasvade vähendamiseks toidus tuleb süüa:

¤       rohkem kaunvilju (eriti ube), kala ja kanaliha,

¤       vähem punast liha,

¤       rohkem lahjat piima, väherasvast juustu ja margariini,

¤       vähem täispiimatooteid.

Suhkrusisalduse vähendamiseks toidus tuleb süüa:

¤       vähem valget suhkrut ja seda sisaldavaid maiustusi. (Seda arvestades tuleb hoolega lugeda pakenditele lisatud selgitusi.)

Need soovitused käivad tervisliku eluviisi juurde üldse. Kui need samal ajal aitavad ka haigusi ära hoida, siis seda parem. Meil ei ole midagi kaotada, võita võime aga kõik!

Päevitamine. Ei ole kahtlust, et sügav kuldpruun päevitus lisab kehale ilu. Kuid oma pruunistumishasarti peame arukalt pidurdama, eriti kui meil on õrn nahk, mis pruunistumise asemel muutub pigem tedretähniliseks ja hakkab punetama. Liigne päikesevõtmine suurendab nahavähiriski, nii et parem on jääda kahvatuks ja huvitavaks!

See ei kõla võibolla küll eriti kaasakiskuvalt, kuid nii selle otsuse juures kui ka teiste sammude puhul, mida oma tervise heaks teeme, peab meil olema julgust iseseisvateks otsusteks, ning kui vaja, teistest erinemiseks. See kõik aitab meil asjadest aru saada ja nende hinda arvestada (rohkem aja ja vaimujõu kui raha kulutamise mõttes) ning vastutada oma käekäigu eest.

Järgmine lehekülg...
3. Kontroll, kontroll
 

  Tagasi sisukorda


Veel raamatutest